Kohtunik Helve Särgava politseijuht Urmet Tambrele: isegi tapja võib paraneda, aga varas jääb vargaks

Kui range peaks olema karistus, et varas oma „elukutsest” loobuks, uurib Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre täna viimast päeva ametis olevalt Harju maakohtu esimehelt Helve Särgavalt.

Särgava: kannatanu tahab vara tagasi või hüvitist, aga mina tean, et ta ei saa seda kunagi. See kraabib hinge.

Kohtunik rõhutab, et igal karistusel peab olema ärahoidev mõju. „Peame mõtlema sellele, et ühel päeval tuleb kurjategija vangist välja ja me saame ikka loota, et ta muudab ennast. Saab paremaks,” sõnab Särgava.

Inimestel on mure. Nad ütlevad meile tihti: praegu te viite varga ära, aga poole aasta pärast tuleb ta tagasi. Kui palju peab varas varastama, et kauemaks vangi jääda, näiteks viieks aastaks?

Politsei, prokuratuur ja kohus, me kõik võitleme tagajärgedega. Me keegi ei võitle põhjustega, miks üldse vargile minnakse, ja see ei ole ka õiguskaitseorganite ülesanne. Probleem on selles, et meil pööratakse liiga vähe tähelepanu varguste toimepanemise põhjustele. Meil on küll olemas sotsiaaltööga tegelevad institutsioonid, kuid mulle tundub, et nende põhiülesandeks on toetuste andmine, mitte sügavuti tekkinud probleemide lahendamine. Peaksime tegema kõik, et ehk mõni neist varastest muudab oma eluviisi ja varastamise asemel hakkab tööle. Samas ei tohi me unustada, et ükskõik kui pikk vangistus ka mõistetakse, ühel päeval vanglaväravad avanevad ja inimene tuleb välja. Aga juhul kui vangistus oli pikk, siis on ta vabanedes palju kogenum, palju jultunum. Kui tal enne vangi minekut oligi keegi, kes teda toetas, siis suure tõenäosusega on toetajad nüüd kadunud. On näiline, et ainult karistused aitavad – tegelikult ei aita. Tuleb süveneda sellesse, miks ühest on saanud varas ja teisest töökas inimene.
Küsin tihti kohtupingis seisvalt vargalt: miks te varastate? Te ju näete, et inimene käib tööl ja teenib, ja teie lähete ning võtate tema asjad ära. Kui see on tal esimene kord, siis on tal üldiselt häbi ja ta vabandab, kahetseb. Kui aga seitsmes-kaheksas kord, siis ta küsib: aga kes siis peab tegelema ümberjaotamisega? Sellepärast minul polegi midagi, sest selles korteris, kus ma käisin, on nii palju vara. Me kõik tahame, et inimene ei varastaks, vaid töötaks. Midagi pole aga teha, ta aina varastab. Oma kogemusest võin öelda, et varas ei taha muutuda ega paraneda. Minu kogemuse järgi mõni teist liiki kurjategija, näiteks tapja, võib paraneda. Varas tuleb aga välja ja veel samal õhtul varastab jälle ja jälle.