RAAMATUBLOGI: Tänapäeva Lumivalgekese lõpp on letaalne
Kena, et skandinaavlaste ja ameeriklaste vahele mahub ära ka sakslanna, kui rääkida krimikirjanikest, kelle töid maakeelde tõlgitakse.
Poleks „Mirabilia“ sarja, teaksime Euroopa krimikirjandusest suhteliselt vähe. Millegipärast ei julga kirjastused piiluda kaugemale ja sügavamale. Aga asjata. Prantslased Jean-Christophe Grange ja Fred Vargas näiteks on siinsetele lugejatele hästi peale läinud.
Nele Neuhaus, võib öelda, on rahvakirjanik, Saksamaa Ann Granger või midagi sinnakanti. „Lumivalgeke peab surema“ on Frankfurdi politseinike Pia Kirchhoffi ja Oliver von Bodensteini sarja neljas raamat. Eks ta pisut häiri, et pole Pia ja Oliveri eelmisi saagasid lugeda saanud, kuid saab hakkama, sest viited möödunule pole liiga olulised.
Nagu Grangeri, nii ka Neuhausi raamatutes toimub tegevus väikses kogukonnas, külas, kus kõik tunnevad kõiki ning tavad on rauast ja murdumatud. Seega pole imestada, kui noort meest, kes istus kümme aastat vangis, sest tappis ilmselt kaks tüdrukut, pärast vabanemist tõrjuma hakatakse. Tema vanemad heideti loomulikult kohe pärast kuritööd kogukonnast välja.
Paraku hakkab Kirchhoff, kes külakesse probleeme lahendama saabus, kahtlema, kas too noor mees oli üleüldse mõrvar. Sama mõttevälgatus tabab ka noort tulihingelist ja liiga tänapäevast neidist, kes külla maha jahtuma saadetakse.
Tegelaskujud on raamatus värvikad. Vaikiv ja kokkuhoidev külarahvas, revolutsiooniline punkarist linnapiiga, mõrvarit millegipärast abistav kogukonna rikkur, kunstnikust autist, külast võrsunud filmistaar, kes patuse noormehe enda hõlma alla (ja ka voodisse) võtab…
Asi kisub hapuks, kui politseinikud minevikusündmusi uurima hakkavad ja läheb lõplikult halvaks pärast veel ühe tüdruku kadumist. Sõlm tuleb kiremas korras lahti harutada või läbi raiuda.
Kokkuvõtteks: hää krimka, kus on lahedad persoonid, siidine stsenaarium ja piisavalt ootamatusi. Lugemine soovitatav.
