Üksildane uitaja, tõe ja õiguse jaluleseadja Jack Reacher on seigelnud eesti keeli üheksas raamatus. Lugeja teab, et Reacher, endine sõjaväepolitseinik, on Ameerikamaal erusõduritest üks parimaid, kui mitte parim. Ent miks ta erru läks, jäi seni hämaraks. Nüüd on aga selgus käes.

Alanud on aasta 1990, mis toob kaasa pöördelised sündmused Euroopas.
Berliini müür langeb, sotsialismileer laguneb ning USA sõjaväel pole peagi kellegi vastu võidelda. Mõistagi ajab säärane ebaõiglus kindralitel turja turri – no kes tahaks muutuda kasutuks topiseks ja tunda, kuidas rahavool armeesse lakkab.

Reacher on samal ajal ootamatult Panamast, mis on sel hetkel ookeanitagune tulipunkt, üle viidud Põhja-Carolina sõjaväebaasi. Poolteist tema kolleegi, samuti kõvad mehed, on ümber paigutatud. Toimumas on midagi kahtlast.

Ja muidugi hakkab juhtuma. Just Reacheri territooriumil – motellist leitakse surnud kindral. Juhtumi uurimine on sõjaväepolitseiniku ülesanne, kuid vastne ülemus hakkab Reacherile kaikaid kodaratesse pilduma. Kahtlane värk tõesti.

Kui tavaliselt on Reacheri saagad eelkõige korralik märul, siis „Vaenlane“ kuulub eelkõige kriminaalromaanide kilda, kus põhirõhk on uurimistööl. Peategelane on, tõsi, sunnitud murdma paaril tüübil pisut luid ja mõne vastase haiglasse tümitama, aga mis teha, selline on elu.

Kõik saab lõpuks korda, Reacher on tehtud mees ja peaks saama rinda järjekordse ordeni, kuid selleks tuleks tal minna vastuollu õiglustunde ja südametunnistusega. Ses olukorras õiged mehed pigem lahkuvad.

„Vaenlane“ ilmus aastal 2004, oli Reacheri sarja kaheksas raamat ning korjas paar mahlakat trofeed: Nero auhinna parima USA krimiromaani eest ning Barry auhinna parima Suurbritannias ilmunud krimka eest. Autasud on õigustatud.