Linnar Priimägi: millist presidenti valitakse?
Et teised ärgu kõrvalt sekkugu, on olemas üks omaette Eesti spordimaailm, kuhu võõrastel pole tarvis oma nina toppida - "ise teame, mida teeme, see on meie mängumaa!".
Aga ei ole nii. Eesti spordimaailm ei ole riik riigis. Eesti spordimaailm paikneb keskkonnas, mida me nimetame Eestiks. Ning Eesti riik omakorda hoopis suuremas rahvusvahelises keskkonnas - selles keskkonnas, kus toimuvad ka olümpiamängud. Nüüd oleks just kui Eesti Olümpiakomitee nimest sõna "olümpia" vahelt ära kustutatud ja valitaks mingit kitsast Eesti Komiteed. Kas see silmapiir tõesti ongi tolle spordiinstantsi tulevik?
Kuhu, jah, tuleks küsida: kuhu valitakse praegu presidenti? Praegu näeme, et teda valitakse Eesti spordimaailma, sinna siseringi, valitakse tollesama siseringi häälte ja mentaliteediga. Seal valitseb tarbijamentaliteet, kus saamistung silmnähtavalt kaalub üles andmistungi. Ega seda varjatagi, Eesti Päevaleht (08.03.2016) kirjutab halastamatult: "Eesti spordisüsteem on sedavõrd rikutud ja rahahädas, et osa alaliite on otsustanud esialgu mitte ühegi kandidaadi seljataha astuda. Oodatakse, kuni esimesed hääled on koos, ja siis minnakse potentsiaalsele võitjale õlale patsutama ja toetust avaldama ning loodetakse nii tulu lõigata." Sedasama ütles Hannes Võrno piltlikult: "Nooruk õpib käsi pikal rahamangumise enne selgeks kui ujumise või jalgrattasõidu."
Mis mulje peab Eesti spordimaailm sellisena meie eesti rahvale jätma, selle üle ei vaevuta mõtlemagi. Ei hoolita, et praegune EOK presidendi valimise kampaania madaldab sportlase mainet, madaldab spordi mainet, kui ausam inimene hakkab küsima, kas saabki Eesti sporti siseneda ilma ennast ning oma nime määrimata.
Kui ühest otsast, Kristjan Pordi eestvedamisel püütakse spordi mainet - täiesti olümpia vaimus - puhastada, siis teisest uksest kannavad olümpiakomitee presidendi valimised pori jõudsalt sisse. Kadunud on mingid kõrgemad välised mõõdikud, olümpiaideaalid presidendikätšis ilmselt ei kehti.
Kummatigi tuleb president valida. Aga teda ei tuleks valida mitte siseringi, vaid vaheringi, mis ühendab spordimaailma olümpiamaailmaga. Selle vaheringi nimi on Eesti.
EOK president võib olla kohalik suurus ainult siis, kui ta suudab oma ametikohale kogu rahva ja välismaailma silmis anda võrreldava kaalu Eesti Vabariigi presidendi omaga. Eesti spordirahvas valib Eestile presidenti, mitte endale kolhoosiesimeest - mõeldagu sellele! Valida EOK etteotsa ükskõik kui poliitiliselt või äriliselt osav mänedžer (nende programmid on avalikustatud) - sellest jääb väheks, see rahuldaks vaid siseringi vajadusi.
Lennart Meri ütles kord klassikaks saanud lause: "Eestile on kombeks üks president korraga." Ta pidas silmas suurt isiksust, keda Eesti ja Euroopa, kogu maailma vaataks uhkusega. Praegu meil sellist paraku eesotsas ei ole. Kas ta leidub Eesti Olümpiakomitee presidendikandidaatide hulgas? Kes nendest oleks midagi enamat kui endine spordikuulsus või poliitkorrektne ametnikunahk, sobiv asjatoimetama vaid Eesti spordi siseilmas?
Suurt isiksuslikku mastaapi on vaja, härrased valijamehed! Vaimu ja hinge formaati, mis ei mahu peopessa nagu pipramüüja kaup.
