Õhupallist mõõk ja lill. Noorsootöötajad otsivad poodidest elule jalgu jäävaid lapsi

Suurim mure pole koolist puudumine, vaid see, et narkootikumid on ainult ühe telefonikõne kaugusel.

Reede õhtupoolikul täitub Tallinna kesklinnas asuv kaubanduskeskus kibekiiresti koolist saabuvate noortega. Viru keskuse aatrium on sobiva asukoha pärast üks noorte lemmikuid. Veel paar aastat tagasi oli sama oluline hängimiskoht Solarise keskus, aga kuna seal pandi pinkidele suured lillepotid, ei olnud see kooskäimiseks enam mugav paik. Nüüdseks on noored sealt pea täielikult lahkunud.

Seda teavad väga hästi ka kaks mõni minut pärast kella nelja saabuvat helesinistes jopedes noorsootöötajat, kelle missioon on just nendesamade kaubanduskeskuses vaba aega sisustavate noorte usaldus võita. Tallinna spordi- ja noorsooameti mobiilsed noorsootöötajad Alexander Arabkin ja Terje Tamm veedavad üle poole tööaega noortega kontaktis olles või kontakti otsides. Seetõttu möödub suur osa tööaega n-ö tänaval.