RAAMATUBLOGI: Kes sa oled, kui sind leitakse lumetormist?
Kõige keerulisem olla kirjutada huumorit, sealt edasi krimkat või, noh, põnevusromaani või miskit säärast, sest „Leidlaps lumetormis“ on õigupoolest liigitamatu. Aga see-eest ühe hooga neelatav. Mis tähendab, et autor on tööga kenasti hakkama saanud.
Lihtne on enamasti geniaalne ja geniaalne on lihtne. Ainult et see geniaalsus ja lihtsus tuleb üles leida. Seeme on küll imetilluke, aga vaat kui vägev puu sellest kasvab.
Michel Bussi, prantslane muide, mõtles seemneks säärase idee: mis juhtub siis, kui lennukatastroofis jääb ellu vaid üks imik kahest, kes õhulaevas viibisid. Ja keegi ei tea, kas ta on Lyse-Rose või Emilie, rikkast või vaesest perest laps.
Aastad mööduvad ning leidlaps lumetormist sirgub neiuks, ent ei tea ikka veel, kes ta on. Küll aga teab seda detektiiv, kes on teemaga kõik need 18 suve ja talve tegutsenud. Võib-olla teab.
Raamat on teekonda ajas, kus minevikust samm-sammult olevikku viib detektiivi päevik ja lõpus toimub mõistagi grand finale.
Eks ta ole ju lihtne – põnev süžee, hää jutustamisoskus, hulk kõrvalepõikeid ja üllatusi ning muud polegi vaja, et lugeja kleepuks teksti külge nagu sipelgas tõrva.
Nojah, sõltub lugejast. Kõigile ehk ei meeldi vaadata (või lugeda), kuidas 5000 tükist puslepilt kokku pannakse, vaid soovivad midagi lihtsamat ning neid ei saa selles süüdistada. Erinevus ju rikastab.
Nende auhindadega ole nii ja naa, sest tiitel ei tee raamatut paremaks või halvemaks. Küll aga on „Leidlaps lumetormis“ võitnud üheksa priisi, mis ütleb nii mõndagi. Näiteks seda, et tore oleks eesti keeles lugeda ka teisi Bussi pärjatud raamatuid.
