RAAMATUBLOGI: Kriminaalne ja svenssonlik Õnne 13
Kui mõnd krimkat saab pidada naistekaks, siis on see kahtlemata Camilla Läckbergi kirjutet. Mis mõistagi ei tähenda, et mehed seda lugeda ei võiks. Kas või seepärast, et teada saada, mis naiste (mõtte)maailmas toimub.
Kui paralleele tõmmata, siis Läckbergi raamatud on kui kirjasõnas kriminaalne „Õnne 13“. Tegevus hüpleb pealtnäha kaootiliselt siia ja sinna ning katkeb kõige põnevamal hetkel, et mõne lehekülje pärast, kui teised teemad on menetletud, taas jätkuda.
Sündmuste keskpaik on väikelinna Tanumshede politseijaoskond, kus töötab sõbralik kollektiiv ning lahendab mõrvu ja muid kuritegusid. Ning mõistagi linnakeses juhtub. Jätkuvalt.
Jaoskonda saabub uus tšikk Hanna, kes annab mõista, et soovib teha karjääri ning hakkabki möllama.
Tanumshedes hakatakse salvestama tõsielusarja „Fucking Tanum“, kus osalejate ainus ülesanne on pidu panna, end täis juua ja skandaale korraldada. Ent kõik sarjas osalejad on ikkagi inimesed, koos murede ja rõõmudega.
On moodustunud kummaline kärgpere, sest abikaasa kaotanud Anna on depressioonis, elab kui poolunes ega suuda lapsi kasvatada. Töö võtab enda õlule ta õde Erica.
Erica hakkab abielluma, kuid on masenduses, sest peab end liiga tüsedaks.
Eakas politseiülem armub ühtäkki teab, kust ilmunud naisterahvasse ja muutub poisikeseks.
Neljakümnendates Marit, poepidaja ja täiskarsklane, joob ennast silmini täis ja hukkub autoavariis.
Hukkunu alustas pärast lahutust kooselu teise naisega ning üritas tütre eest, kui too üle nädala tema juures viibis, oma soodumust varjata, aga asjatult.
Teemasid, mida käsitleda, on raamatus kuhjaga ning kogu selle elulise sebimise juures tuleb välja selgitada, miks Marit end täis jõi ja kas see oli üleüldse avarii? Ja kui mitte, siis mis juhtus? Kes on mõrvar?
