Minister Kaljuranna ema tööelu möödus osakonnas, mis tegutses NSVL-i julgeolekuorganite käepikendusena
Vera Rajevskaja sünd 1925. aasta oktoobris Narvas. Ministri emapoolne vanaisa oli Aleksandr Rajevski, Sergei poeg, ja vanaema Aleksandra Rajevskaja, Pjotri tütar.
Juba 20aastaselt EKP Keskkomitee parteikooli läinud Vera töötas alates 1950ndatest aastatest ENSV Ministrite Nõukogu (MN) Asjadevalitsuses, mida praeguse arusaama järgi võib pidada tollaseks ENSV valitsuseks. Rahvusarhiivi fotoarhiivis leidub pilt sellest, kuidas ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse töötajad askeldavad kommunistlikul laupäevakul Lohusalus.
Nimelt asus Lohusalus kinnisel territooriumil Ministrite Nõukogu puhkebaas, kus tolleaegse nn valitsuse töötajad, tippnomenklatuuri liikmed said võõraste silmade eest varjul olles lõõgastuda. Pildil on ka Vera Rajevskaja. Välisminister Kaljurand on korduvalt rõhutanud, et tema ema Vera töötas Ministrite Nõukogus. See on õige. Aga Kaljurand pole öelnud, et tema ema töötas MN-i Asjadevalitsuse esimeses osakonnas.
Nüüdne ettevõtja, Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja aastatel 1984-1988 (1988-1990 oli Toome MN-i esimees ja ENSV peaminister) Indrek Toome ütleb, et MN-i Asjadevalitsuse esimene osakond tegeles rangelt Ministrite Nõukogu salajase kirjavahetuse ja salajaste dokumentidega. „Oluline on rõhutada, et nemad ei tegelenud inimestega. Kahtlemata töötasid seal osakonnas kontrollitud ja väga usaldusväärsed inimesed, palka said nad kindlasti Ministrite Nõukogust,“ mäletab Toome.
Ta lisab, et esimene osakond andis ka Ministrite Nõukogule oma tööst aru. „Aga loomulikult ei saa ma välistada, et nad olid kellegi jaoks veel aruandekohuslased. Toon näite: minu valitsuse minister oli ka ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Karl Kortelainen, aga mitte kordagi selle aja jooksul ei andnud Kortelainen ENSV KGB tegevusest meile aru. Mitte kunagi. KGB töötas ENSV-s nagu muudeski liiduvabariikides nagu riik riigis. Kortelainen allus otse Moskvale, sai sealt ülesandeid ja korraldusi ja kandis ka nende täitmisest Moskvasse ette,“ rõhutab Toome.
Eesti Päevalehe ja Delfi käsutuses on Ministrite Nõukogu 1987. aasta telefoniraamatu väljavõte. Esimese, nn eriosakonna hingekirjas oli tollal viis töötajat. Osakonna juht oli hilisem Dvigateli personaliosakonna juhataja Juri Rjaznev. Vanemreferentidena olid ametis välisminister Kaljuranna ema Vera Rajevskaja, Valentina Valner ja Vsevolod Snetkov. Feldjeger, KGB eriside kuller oli Aleksei Beregovskih. Vera läks esimesest osakonnast pensionile 1988. aastal 63aastaselt.
Mille poolest erines MN-i Asjadevalitsuse esimene osakond teisest ENSV valitsuse osakondadest?
1980ndate lõpus Ülemnõukogu Presiidiumi juures töötanud hilisem riigiminister Raivo Vare ütleb, et Nõukogude ajal olid eriosakonnad kõigi olulisemate asutuste juures. „Parteiorganisatsioonid, ministeeriumid, ülikoolid, teadusasutused, ka näiteks Tallinna Elamuehituskombinaadi juures, sest too ehitas sõjaväelisi objekte. Kõige usaldusväärsem ja kontrollitum seltskond töötas EKP Keskkomitee ja Ministrite Nõukogu juures olnud esimestes osakondades. Ministrite Nõukogu esimesel osakonnal oli isegi suurem töökoormus kui EKP Keskkomitee esimesel osakonnal. Paberimajandus oli ju tol ajal tohutu,“ selgitab Vare.
Millega esimesed osakonnad tegelesid? „Nad jälgisid inimesi, tegelesid kaadriküsimustega. Olid sisuliselt NSVL-i julgeolekuorganite käepikendus. Esimeste osakondade kaudu liikusid igasugused juurdepääsuload. Nõukogude Liidus oli viie kategooria lubasid. Viienda astme luba oli ainult kõige valitumatel inimestel. Ülejäänud neli kategooriat oli leebemad, aga ka neid jagati esimeste osakondade kaudu. Need olid omakorda seotud töötõendiga. Toon näite: Ülemnõukogu Presiidiumi osakonna juhatajal tsivilistina oli nii kõva korotška (töötõend – K.P.), et ta pääses Paldiski linna, kui ta oma tulekust ette teatas. Arvestagem, et Paldiski linn oli sõjaväebaasi territoorium. Teiseks, esimeste osakondade käes oli salajane ja eriti salajane dokumendiringlus. Suuremas osas riigiastustes oli sel osakonnal juurdepääsuõigus dokumentide arhiivile. Üldosakonnad ei tegelenud üldse salajase kirjavahetusega,“ kirjeldab Vare esimeste ehk eriosakondade ülesandeid.
Kas Ministrite Nõukogu esimese osakonna töötajatel oli toda perioodi arvesse võttes kõige kõvema saladuse luba? „Kes seda täpselt oskab öelda, aga ju pidi olema, sest kogu salajane kirjavahetus ja personaliandmed käisid ju läbi nende. Võib öelda, et mudeli mõttes oli tegemist Nõukogude Liidu riigisaladuse loaga, mis väljastati ainult eriti usaldusväärsetele ja kontrollitud inimestele,“ ütleb Vare. Ta meenutab, et näiteks Ülemnõukogu Presiidiumis oli esimeses osakonnas töötanud proua käes samas majas asunud KGB pealkuulamisruumi võti.
Ministrite Nõukogu esimese osakonna liige oli ka feldjeger. Saksapärase nimetusega ametinimetuse taha peitus eriside kuller. „Neid värvati KGB kaudu. Kui feldjeger tuli majja, siis tema ei pidanud end fuajees olnud miilitsapostile esitlema. Tema läks otse esimesse osakonda ja andis seal allkirja vastu dokumendi üle. Feldjegerid olid eriväljaõppega inimesed, kes pidid saladust ka vajadusel kaitsma. See tähendas, et nad olid relvastatud ohvitserid,“ selgitab Vare.
Milline organisatsioon maksis Ministrite Nõukogu ja EKP Keskkomitee juures töötanud esimesele osakonnale palka? „See on hea küsimus. Nõukogude Liidu ajaloos on teada näide, kus ministri asetäitja oli nn lumekelluke. Sai palka nii ministeeriumist kui KGB-st. Üldiselt peeti loomulikuks, et esimeste osakondade töötajad on lumekellukesed. Mis on lumekelluke? See on senini Venemaal kehtiv ametlik termin, millega iseloomustatakse inimesi, kellel on mitu erinevat elulugu. Need on erinevates organisatsioonides luure katte all töötavad inimesed. Pole saladus, et vähemalt Ministrite Nõukogu ja EKP Keskkomitee esimestes osakondades oli kõrgem palk kui mõnes teises esimeses osakonnas,“ lisas Vare.
"Ma mõistan, miks mu ema elulugu huvi pakub," ütles välisminister Marina Kaljurand. "Ent ma olen töötanud 25 aastat diplomaadina Eesti riigi teenistuses. Ma ei ole šantažeeritav ei Venemaa ega kellegi teise poolt ei Eestis, Venemaal või kuskil mujal," välistas Kaljurand enda mõjutamise oma ema tausta kaudu.
"Minu ema lugu on avalik, samuti nagu on avalik kogu minu elu. Tean, et ema töötas Teie poolt nimetatud osakonnas referendina ja see ongi kõik. Ma pean oma emast väga lugu, ma olen emale tänulik kõige eest, mis ta mulle on andnud. Ema on mulle väga kallis ning ma ei tea midagi, miks peaks keegi teine teisiti arvama."
