RAAMATUBLOGI: Pikk ja vaevaline tee püha minevikutõe juurde
Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Nojah. Tulevikuta nagu ei tahaks. Kui oled noor neidis, ärkad üksinda miskis majas ning möödunust ei meenu vähimatki. Seega tuleb minevik kuidagiviisi taastada.
Eestis hakkab tekkima õrn krimikirjanduse kirme. Pilgrimi korraldatud Bestselleri romaanivõistluse toel on ilmunud kaks täiesti loetavat krimkat, „Ära võetud“, tituleeritud psühholoogiliseks thrilleriks, on neist teine.
Süžee pole iseenesest uus, mälutaastamise lugusid on ilmunud siin ja seal, ent sellest pole hullu. Eks krimiromaanidki ole suuremalt jaolt ühesugused – keegi saadetakse teise ilma ning keegi uurib välja, kes seda tegi ja miks.
Neidise teekond püha tõe juurde on pikk ja vaevaline. Tuleb end murda läbi hirmumüüri, toeks vastasmaja Oliver, kes kohati samuti kahtlane tundub. Kild killu haaval hakkab neidisele selguma, kes ta on ja mis paari viimase aasta jooksul toimus. Aeglaselt kuid järjekindlalt kokkupandud pusle saab kokku viimastel lehekülgedel ja on mõistagi kriminaalne.
Mis tõsist kiitust väärib, on raamatu keel – hää ja kaunis ja voolav nagu allikavesi. Kohati tundub, et raamatus kirjeldatu on juhtunud autori endaga, sest sedavõrd hästi suudab ta kirjeldada õõva ja hirmu, segadust ja ebakindlust.
Niisiis võib öelda, et tegu on täiesti korraliku kodukootud krimkaga. Kui keegi kavatseks koostada sarja Euroopa riikide kaasaegsetest krimiromaanidest, võiks „Ära võetud“ Eestit esindada küll. Selleks, et raamat iseseisvalt maailmas läbi lööks, tuleks seda ilmselt pisut lihvida.
Teose tagakaanel avaldatakse lootust, et Reelika Lootuse nime kohtab kunagi ka rahvusvahelisel areenil. Ehk tõesti. Algus on igatahes tehtud ja siit saab minna ainult paremaks.
