RAAMATUBLOGI: Eurooplase elurõõmu otsingud
Raamatu kaanekujundus ütleb nii mõndagi juba ette ära. Segamini aetud voodilinad meenutavad kangesti Steve McQueeni 2011. aasta filmiplakatit „Häbi“. Filmis jälgitakse seksisõltlasest Brandoni käekäiku ja sama saab öelda praeguse prantsuse kirjanduse ühe nimekaima kirjaniku Michel Houellebecqi romaani „Platvorm“ kohta.
Romaan algab loiult nagu jutustaja vänt. Minajutustaja Michel (mida on ülekantud autorile endale) on üksik ja depressiivne 40ndate eluaastate alguses olev lääneeurooplasest ametnik. Vaatamata stabiilsele riigitööle ja probleemideta elule, on tal elujanu kadunud. Micheli elu on üks suur hall argipäev ja lootust sellest välja tulla tal väga ei ole. Logelemine striptiisibaarides pärast päevatööd kultuuriministeeriumis, annab doosi heaolu, millega järgmine päev üle elada. Kuid nagu metadoon narkomaanile, ei ole sellel suurt mõju – et sügelus kaoks, on vaja midagi kangemat.
Turism seksi päralt
Kangema doosi jaoks põgeneb Michel (seksi)turismireisile Taisse, kus teda ootab meri, liiv ja päike (ning mõistagi seks). Kui läänes on elu kallis, ilm kehvavõitu ja, mida Michel eraldi rõhutab, prostituutide tase kehv, siis Tais on kõik paradiislikult vastupidine. Naised on ilusad, hoolivad, head, kuulekad ja ei oota meestelt muud, kui et nad käiksid tööl ja oleksid hoolivad – kõike seda, mida lääne mees otsib. Lääne naistel on meestele teised kriteeriumid: kindel väljanägemine, sotsiaalne positsioon, oskused jne, millega mehed ei jõua kaasas käia.
Micheli põhiline etteheide lääne inimestele on oskamatus pakkuda naudingut. „Nad on andmisrõõmu täielikult minetanud. Pingutavad, mis nad pingutavad, aga nad ei suuda enam tunda seksi loomulikuna“ (lk 180). Michel usub, et sellest saavad alguse inimeste õnnetud elud: tegutsemise asemel meeldib neile pikalt ja tulemusetult arutleda. Pornograafiat, sh lapspornot, on romaanis palju ja ükski sellekohane stseen ei korda ennast.
Teos viitab korduvalt, et lääne mees ja Tai naine on ideaalne kooslus. Paljudel lääne paaridel on lahkarvamuste tulemusena tekkinud suhetes ummikseisud, kus kumbki osapool ei suuda õnne tunda ega leida, seksist rääkimata. Kapitalistlikus majanduses keskendutakse toodetele, mitte inimsuhetele nagu Kolmanda Maailma riikides.
Romaani sõnum on, et seks on üks väheseid rõõme, mida elu suudab pakkuda ja seega on seksiturism justkui vajalik. „Kui aeg-ajalt ei oleks natuke seksi, mis see elu siis üldse oleks?“ (lk 157). Jääb mulje, et Lääne-Euroopa riikides (Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa) on seksiturism poolvarjatud kujul väga levinud. Nõudlus on olemas ja see on suur, mistõttu tuleks ka sedasorti turismi ametlikult ja sihipäraselt arendada. Pole mõtet hoida pead liiva all. „/…/ rikas või poolrikas rahvas oli kohal, nad olid ilmunud aasia vitu igikestva ja õrna kutse peale“ (lk 80).
Kultuurilised piirid
Rõhutamist vajab, et teos on väga ühekülgne ning kombib sihilikult kultuurilisi piire. Minajutustaja Michel on asotsiaalne inimene, kes on igatepidi tüdinud keskpärasest Prantsusmaast. Tal ei ole mingeid kohustusi ega eesmärke, mille poole elus püüelda ning tal ei ole kedagi enda kõrval, kellega muresid jagada. Ta on elunautleja, kes ootab söögilauas magustoitu ja mõtleb lakkamatult naistest. Üleolevalt ükskõikne ja depressiivne suhtumine ilmneb selgelt ka tekstis, tekitades tahtmist lugemisest sootuks loobuda. Aga see ongi teksti taotlus.
Kui Michel hakkab pärast puhkust käima Valériga, kes on ühe turismifirma tootejuhi assistent, toimub tekstis vastupidine muutus. Micheli armu- ja vaimuelu ärkab ellu, tema esmased vajadused saavad rahuldatud ning isegi ületatud. Temast saab õnnelik inimene, sest tema kõrval on naine, kellega koos moodustatakse eluterve vereringe. „Ta [Valérie – M. R.] kuulus nende hulka, kes suudavad pühendada oma elu kellegi teise õnnele“ (lk 261). Micheli õnn ei jäta lugejat külmaks.
Tähelepanu väärivad veel Micheli rassi- ja usuteemalised sõnavõtud, eelkõige moslemite kohta.
Üldiselt veeretatakse kogu halb, mis eurooplast tabab, nende kaela. Samas viidatakse kasvavale rassiprobleemile Euroopas, mis on täna, 15 aastat raamatu originaalkeeles ilmumisest, väga aktuaalne teema. Kui Michel Houellebecqi on peetud enda sõnavõttude tõttu skandalistiks, siis nüüdseks on tema väljaütlemised juurdunud paljude inimeste stereotüüpsesse mõttemaailma ja need ei mõju nii võikalt. Kuid siiski ei puudu raamatust šokeerivad trükiread.
