RAAMATUBLOGI: Duracelli jänes on Piiroja kõrval pehmo
Gunnar Press, "Ninamees Raio Piiroja, õhuvõitleja", 336 lk,
Menu kirjastus, Õhtuleht.
Ehk see on veidi võimendatud, aga kui Piiroja raamatut võtta õpikuna, kõlaks pealkiri: „Igaühest võib saada jalgpallur“. Õigupoolest pole kindel, kas vutt Piirojale see õige ala oligi. Ta lihtsalt sattus – tolle aja tavalise multispordipoisina – saatuse tahtel jalgpalli juurde ning lõi läbi. Eelõige tänu võimule ja vaimule, mitte tehnikale, mida ta omandas pigem hoovivutti mängides.
Öelda, et Piiroja oli jalgpallur, on liiga kitsas määratlus. Ta tegi sporti. Piitsutas end ja keha ning teeb seda tänini, anna ainult ette – orienteerumine, triatlon, maraton… Mida iganes. Praegugi on kõik nagu enne, lihtsalt jalgpall vahetus teiste aladega.
Raamatu huvitavamad osad ongi jalgpalli mitte niiväga süüvivale lugejale ilmselt need, kus harutatakse Piiroja lahti kui isiksus. Vankumatu ja järeleandmatu tüüp, samas tavaline väikelinnapoiss, kes ei vaevu maailma nägema liiga filosoofilisest vinklist, vaid elab lihtsat elu – teeb, mida hing, treener ja jumal käsivad ning tunneb kõigest rõõmu.
Tänapäevases mõistes on Piiroja hämmastav kuju, ent aastaid tagasi polnud tema käitumises midagi erilist. Ikka tehti koolides ulakust ja roniti sinna, kuhu ei tohi, sest lapsepõlv polnud steriilne. Ka kehale anti sedavõrd valu, kui palju see välja kannatas. Ning Piiroja kannatas kõvasti, duracelli jänes oli tema kõrval pehmo.
18-aastase noormehena, treenides Floras, kuid mängides Lelle klubi eest, otsustas Piiroja põigata vabal päeval koju Pärnusse ja läbida seal ühepäevane kümnevõistlus. Punkte kogune 5355, kuid 1500 m jooksu aeg 4.16,0 (võrdluseks: Erki Noole rekord oli 4.29,48) jõudis lehtedesse ning koondise peatreener Teitur Thordarson määras vutiprofile ebaväärika käitumise eest nelja kuupalga suuruse trahvi.
Järgmisel aastal võistles Piiroja kõrvalaladel valenime all, kuid jäi siis taas vahele. Ta võitis päev enne tähtsat liigamängu Tõstamaal 7,5 km jooksu, ent ei saanud aru, miks alustas Thordarson tõsist jutuajamist küsimusega: „Raio, ega sa peast soe ole?“ Piiroja kehitas vaid õlgu: „Kah asi, mingi seitse kilomeetrit enne mängu! Oligi toonuse tõstmiseks hea.“
Tehke järgi, noortekoondislased!
Vend Raido arvates on Raio füsioloogia pisut anomaalne. „Ta naudib tööd ja vaeva sedavõrd, et teda ei saa puhkusele isegi sundida. Raske tööta tema organism vist ei funktsioneerikski,“ pakkus Raido.
Huvitav mõttekäik Raidolt, ja ilmselt tõepärane. Piiroja teatas mängumehena naiivselt, et kui karjäär lõpeb, viskab ta jalad aastaks seinale. Reaalus: puhkus kestis täpselt kaks tundi. Pärast viimast jalgpallimängu jõudis ta öösel kell kolm koju, kell viis oli vaja juba tõusta, et kutselise kalurina paadiga merele minna.
Eesti läbi aegade parim jalgpallur Mart Poom on seisukohal, et kirg hoiab Piiroja liikumises. „Usun, et meil on Piirojaga palju sarnast, nägin temas ennast. Mõtlen siin töökust, andumust, motiveeritust võidelda ka kehval päeval, kui mõni võib alla anda. Raio kirg, arvan, oli minu omast veel pöörasem,“ kiitis Poom. „Selle kire võimuses ei kartnud ta kedagi ega midagi, läks pea ees lahingusse. Inglismaal õpetatakse maast madalast, et kõrgesse hüppesse minnes peab keha olema kaitseasendis. Raio polnud seda noorena õppinud ja nina muudkui purunes.“
Ninaluumurde, muhke ja hüppeliigeste väljaväänamisi Piiroja vigastusteks, muide, ei pidanud, sest valu on spordi osa, ja… Aga jäägu ülejäänu lugeja avastada. Piiroja väärib igati neid 336 lehekülge, mis tema senise elu rahvale valla lööb.
