Julgeks öelda, et Kepler krimiautorina ja Linna krimiraamatu peategelasena ruulivad käesoleval ajal actionkirjanduse maailma. Hea küll, on piirkondlikke erinevusi – ameeriklased või prantslased või Aasia lugejad ei asetaks ehk Keplerit esikohale või isegi kolme sekka, ent kui võtta üleilmne keskmine, siis…

No kes võiks Keplerile ja Linnale vastu saada? Jo Nesbo ja Harri Hole? Jah, aga 2013. aastast pole Hole lugejate ette ilmunud. Ka David Lagercrantzist ja Millenniumi sarjast puuduvad uudised. Ning ei ole kindel, et Nesbo ja Lagercrantz üleüldse Keplerist üle käivad.

Eelmises raamatus „Uneliivamees“ Linna kaob. Lahkub teise ilma, arvatakse. Lahkub ta jee… Et siis Kepler tapab, nagu Tarass Bulba, oma nii-öelda poja kes toob sisse miljoneid?

Linna kadumisel on selge põhjus – ta peab kaitsma perekonda äraarvamatu mõrtsuka, Jurek Walteri eest, kes pääses vabadusse ning on verejanuline ja kättemaksuhimuline.

Linnat pole, kuid Rootsis probleeme jätkub – kriminaalpolitseile saadetakse videoklipp, milles filmitakse naisterahvast, kes peagi leitakse surnuna. Ja siis järgmine klipp, ja siis järgmine… Esimese mõrvatu abikaasa räägib hüpnoosi all juttu, mis sunnib hüpnotisööri valetama, uurimised jooksevad liiva, politseinikud vaatavad, kuid ei näe. Stalker – jälgija ja jälitaja – on kõikjal ja mitte kusagil. Õhkkond on Hitchcoocilik. Selge, et on vaja Linnat.

Ja siis loksuvad paika esimesed pusletükid – Linna hää kolleeg Saga Bauer leiab Jurek Walteri, tulistab sõelapõhjaks, kuid mees kaob jõkke. Aega läheb, ent ühel hetkel leitakse surnukehalt lõigatud sõrm, mis kuulus Walterile. Kõik, Linna võib ellu ärgata.

Neli ja poolsada lehekülge puhast põnevust, äraarvamatuid keerdkäike, üllatav lõpplahendus, millele järgneb veelgi üllatavam finaal – Linna satub… Kuhu, jäägu lugeja avastada. Viimast lehekülge lugedes jääb üle rõõmuga tõdeda, et raamatule kulunud aeg polnud kindlast raisatud ning Linna-sarja kuues raamat „Playground“ võiks veidi kiiremini Eesti lugejateni jõuda.