RAAMATUBLOGI: Must huumor - kaitserefleks ja sisemusse kogunenud energia vallandumine
Võime naerda näitab inimese vaimset tervist. Mis on suurepärases korras, kui ta suudab naerda iseenda ja maailma üle.
Millegipärast tahetakse kõike defineerida. Võiks ju öelda, et must huumor on lihtsalt must huumor. Jõhker nali, mis astub üle piiride, kuid peegeldab karmi tegelikkust. A la silt haigla uksel: haigeid võetakse vastu 9 – 12, surnuid antakse välja 13 – 15.
Wikipedia järgi on must huumor huumori alaliik, milles naljana tajutakse agressiooni, sadismi või muud vägivalda. Psühhoanalüütiliste teooriate kohaselt tuleneb musta huumori naljana tajumine psüühikasse kogunenud ja seal alla surutud agressiivse energia vallandumisest, mis on omamoodi mäss vaimsete ja loogiliste "tsensorite" vastu. Samal põhjusel võivad naljakana tunduda ka vägivalla- ja õudusfilmid.
Nojah, mine võta kinni, mida me tajume või mitte. Lihtsalt ühed saavad naljast aru, teised mitte. Must huumor ei solva ega mõnita, vaid näitab groteskselt maailma absurdsust. Mustal huumoril pole midagi püha vaid see kinnitab, et kõik on suhteline.
Väidetavalt aitab must huumor jääda teatud olukordades vaimul terveks. Kui sõdurid või politseinikud või kohtupatoloogid või kes iganes töötavad keset surma, jääksid reaalsusse kinni, hävitaks see vaimu. Nii minnaksegi nalja abil irreaalsusse, mis on justkui kaitserefleks.
Head nalja, olgu see must või valge, pole iial küllalt. Samas tuleb tunnistada, et Valdo Jahilo pole musta huumori kogumikku koondanud liiga räiget ja poliitilist vaid jääb sündsuse piiridesse. Niivõrd kuivõrd.
Usaldustelefon. Juba neljandat tundi järjest vestleb surmani väsinud psühholoog mehega, kes on sügavas depressioonis.
„Kas te enesetapule olete kunagi mõelnud?“
„Ei!“
„Aga mõelge…“
