Juhtkiri: heidutamine toimib, rahustamine mitte
On positiivne, et Eesti ja tema naabrid püsivad NATO riikide tähelepanu all, ja käimasolev suurõppus on selle tähelepanu märk. Unustusse vajumine oleks Eestile kordi ohtlikum kui siin toimuvad õppused.
Siiski pole kõik meie liitlased siinsete õppuste pidamise vajalikkuses sama meelt. „Me ei peaks sõjaõhutamise ja relvatärinaga olukorda rohkem pingestama,” manitses Saksa välisminister Frank-Walter Steinmeier ajalehes Bild am Sonntag. „Kes usub, et sümboolne tankiparaad alliansi idapiiril toob julgeoleku, eksib.”
Saksa välisministri sõnad puudutasid käimasolevat NATO õppust. Steinmeieri sõnad olid mõnetises vastuolus tõsiasjaga, et ka Saksa sõdurid osalevad õppusel Saber Strike. Millised tahes on Eesti välisministri Marina Kaljuranna katsed öeldut siluda, on selge, et meie liitlaste USA ja Saksamaa mõtteviisides on päris suur vahe. Üks usub heidutusse, teine rahustamispoliitikasse.
Heidutamise puhul on oht olukord n-ö üle soolata ja liigne sõdimisele keskendumine võib anda ohtlikke tagajärgi, nagu näitas meile Esimese maailmasõja eelmäng. Liiga agaralt sõjaks valmistudes võib kardetu lõpuks teoks saada. Kuid heidutamisest sootuks loobudes võib samuti väga halvasti minna. Kui üleastujat iga hinna eest leebelt rahustada, võib see vähem tsiviliseeritud osapoolele ainult hoogu juurde anda. Rahvusvaheliste suhete uurijad on nüüd üksmeelsed selles, et just rahustamispoliitika aitas puhkeda Teisel maailmasõjal.
Kui Steinmeier arvab, et sõhjaohule kaitse tugevdamisega vastamine pole tulemuslik, unustab ta Saksamaa enda aastakümnetepikkuse eduka heidutuskogemuse külma sõja aastatest. Saksamaa Liitvabariigis paiknes arvestatav liitlaste, peamiselt USA ja Briti vägede kontingent, mis tegi pidevaid õppusi, ja sellest piisas, et Nõukogude Liidu väed kunagi ei prooviks, kas kaitsegarantiid ka tegelikult töötavad.
Seda aastakümnetepikkust kogemust peame rakendama siin meiegi. Kas õppuste pidamine on „relvatäristamine”? Külma sõja aastatel oli bundesveer kolm korda suurem kui praegu, aga see suurus aitas läänepoolsel Saksamaal elada rahus ja julgeolekus, samal ajal kui idas kardeti kommunistliku režiimi salapolitseid Stasit.