Kunagi sai Kulli võrreldud Artur Haileyga, kuid lisatud, et meite mehe raamatuis on rohkem naivismi. Pigem tuleks öelda, et Kull on tõepärasem, ta ei kuhja väljamõelduid pisilugusid ühte, vaid võtab stsenaariumid elust enesest ega kipu liialdama.

Ka „Must klaasmaja“ põhinevat tegelikkusel. Ju siis. Tema ühe eelmise raamatu, „Ausammas“, aluseks on Toivo Kurmeti suurejooneline soov luua Raplasse Euroopa suurim filmistuudio ehk maakeeli Hullivuud. Käesolevas raamatus siirdub tegevus pankandusse, täpsemalt aktsiaturgudele.

Eestimaalased on aktsiatega paar korda rikkaks saanud ja sama palju põhja kõrbenud. Targalt tegutsedes voolavad miljonid õiges suunas. Ent kui voolu suunda ei juhita tarkust, vaid siseinfot kasutades, on lugu kriminaalne.

Inimlikul ahnusel pole piire. Kui esimene miljon käes, tuleb jahtida järgmist, siis kümnendat ja nii edasi. Normaalne tegelikult, sest kes meist keelduks lihtsast rahast? Kuulge, kui lihtsad ametnikud panevad karjääri kaalule tühiste reisitšekkide pärast, siis miljonite nimel oleks nad kõigeks valmis.

Hea küll, üldistusi ei maksa ilmselt teha, kuid teiselt võib igaüks rindu trummeldada ja end eetilisuse musterkujuks tembeldada, aga seda vaid niikaua, kui talle pole muretut äraelamist võimaldavat rahapakki lauanurgale pandud.

Niisiis tuleb noor mees varahaldusfirmasse tööle, ookeanitagune diplom taskus ja puha. Paraku on algus nadi, nagu noortel ikka – palk väike, mammon kõhna, majast ja autost võib vaid unistada. Mõistagi tahaks enamat, eriti kui näed, mil moel rikkad ja ilusad elavad. Ja ühel hetkel avaneb võimalus. Rahanumbrid silme ees kaob reaalsustaju ja tekib arvamus, et reeglid on väänamiseks. Õigemini suudab inimene end veenda, et ta ei riku reegleid, vaid mängib ausat mängu. Ja selleski, et kui rahakuhi aina kasvab, kasvab ka väärikus – tavaline lihtne mees muutub peeglisse vaadates tasapisi suurilma härraks, kellele ei kõlba see ega too.

Nagu öeldud, on lugu realistlik ja jäägu igaühe otsustada, kas lõpp on häpi või mittehäpi.