RAAMATUBLOGI: Pahasid tulebki teinekord teise ilma saata
Ei saa palgamõrvarite töö ka otsa. Kord tuleb pahasid teise ilma saata, siis jääle häid pahade eest kaitsta. Victor saab kõigega hakkama.
Jamesbondilikud lood millegipärast paeluvad lugejaid. Peamiselt vist siiski mehi. Kõrgkultuurset väärtust tekst ei kanna ning süžee on imelihtne – üks sümpaatne tüüp kakleb hulga mittesümpaatsega, siis väike vahelugemine, juhatamaks sisse järjekordset madinat, mis on detailirohkelt lahti kirjutatud. Mõistagi pääseb kangelane alati napilt.
Niisiis justkui ei midagi uut, aga loed mõnuga. Eks need isased ole ühed kummalise, õigemini arusaamatu mõttemaailmaga tegelased. Ent kui jumal on nad sääraseks loonud, siis järelikult põhjusega. Äkki saab raamatut lugedes või filmi vaadates või arvutimänge mängides rahuldada ürgseid instinkte? Mine võta kinni.
Victor – keegi ei tea tema pärisnime, kuid ses raamatus saab pisut aimu, kust ta on tulnud – esindab kaasaegsete heade palgamõrvarite kõrgklassi. Head on mõrtsukad seetõttu, et peavad kinni (töö)eetikast ega too maailmale kahju, vaid kasu. Teatud tegelasi – neid, kes võivad tekitada kaost – tuleb mõnikord teise ilma saata.
Üldiselt tegutseb Victor USA valitsuse hüvedes, ent seekord palub Venemaa maffiaboss kaitsta Londonis oma tütart, keda jahivad Briti vägevad ja võimsad. Möllu on taas lehekülgede kaupa ning võitjas ei ole mõistagi mingit kahtlust.
