RAAMATUBLOGI: Naisel tuleb mõnikord olla enesekeskne ja põrgulik bitch
Nagu ikka juhtub, avaldatakse kirjaniku varasemad teosed alles pärast läbilööki. Nii ka Gillian Flynniga.
Esmalt oli „Lõikepind“. Mis kadus halli massi. Siis tuli „Paha paik“. Millel läks eelkäija kombel. Siis tuli „Kadunud“. Ja lõi laineid. Piisavalt suuri, et need leviksid üle maailma ja jõuaks lõpuks kinolinale. Publik oli vaimustuses, nagu kirjastajadki, kes avastasid, et tohoh, Flynn on varemgi miskit valmis kribinud.
Mõistagi läksid Flynni eelmised raamatud ühtäkki samuti rahvale peale, kuigi need pole samal tasemel kui „Kadunud“. Aga loetavad. Ent „Kadunuta“ olekski nii „Lõikepind“ kui „Paha paik“ jäänud poeriiulitele tolmuma.
Nõnda, et vana tuleb pärast uut, on ikka olnud. Nii juhtus Dan Browniga, kes sai kuulsaks, kui kirjutas „Da Vinci koodi“, misjärel avastati ka ta eelmised teosed, mis tundusid tähtraamatu valguses tegelikust säravamad.
„Lõikepind“ pole kaugeltki halb raamat. Eks meesterahval ole raske hinnata, kuivõrd üle võlli on Flynn läinud ebakindlate naisterahvaste ning õrnema soo omavaheliste suhete kujutamisel. Igatahes tundub, et naine pole lihtne olla.
Muide, Flynn on end deklareerinud feministiks ning naise olemus läheb talle nii hinge kui korda. Ometi peab mõni kriitik Flynni naistevihkajaks, kes paljastab daamide tegeliku olemuse. Paraku tuleb teinekord tuleb olla enesekeskne ja põrgulik bitch, et siin maailmas ellu jääda, arvas seepeale Flynn.
Kõik me oleme pärit lapsepõlvest. Õnneks või kahjuks. „Lõikepinna“ peategelane ajakirjanik Camille Preaker, eneselõikaja, kes käinud ka ravil, pöördub väikelinna, kust ta veetis nooruse ja esimesel võimalusel põgenes. Ülesanne on kirjutada kahest verinoore piiga mõrvast, kuid paratamatult peab ta kohtuma võimuka ema ning liiga vara täiskasvanuks saabud 13-aastase kauni õega, kes on kehtestanud end kui kooli valitseja.
Krimkana võttes on raamat lihtne – üsna pea pole mõrvaris kahtlust. Ent kirjanik olla inimhingede insener ja tungida naiste maailma on piisavalt huvitav.
