RAAMATUBLOGI: Eesti poliitikutest. Absurdselt, irooniliselt, satiiriliselt, solvavalt, salvavalt ja kafkalikult.
Eesti romaane, eriti debüütromaane võtad ikka kätte ettevaatlikult ja teatud hoiakuga, et noh, vaatame, mida see nii-öelda kirjanik paberile pannud on. Tihtipuhku tunned kahetsust kaotatud ajast nii ühelt kui teiselt poolt – ehk siis need pool tundi, mis kulus arusaamiseks, mida raamat endast kujutab, võinuks kulutada niisama lesimisele ning autor võinuks pigem puid lõhkuda.
Aga on ka erandeid. Selge, Paavo Kangur kirjutada oskab, aga kirjavigadeta sõnade rittaseadmine ja kenade lausete koostamine ei tähenda veel romaani. Aga siin, säh sulle… Loed ja loed ja jäädki lugema.
Kui laia looga niita, siis Kangur võtab kokku nende olemuse, kes meid juhivad ja Eesti Vabariiki maailma viie rikkama sekka viivad.
Kahetsusväärne seltskond, paraku realistlik. Suuresti. Eks ole meil seal ülal-linnas ka helgemaid päid, ent kui sa solgitünni teist sama palju mett kallad, jääb tulemus ikka samaks.
Absurdne. Irooniline. Satiiriline. Groteskne. Solvav ja salvav. Seksistlik. Kafkalik. Tegelik. Esindatud on kogu poliitiline palett alates presidendist ja kümne-miljoni-mehest, lõpetades kuulsa linnapea siresäärsete vihmavarjuhoidjatega – persoone on pillutud siia-sinna üle kogu lõuendi, ent nad on selgelt äratuntava. Lisaks satub püünele ärieliit, samuti tuntud headuses.
Ajakirjandus saab hoope igast suunast. Eriti kollane. Ajakiri Täkk ja Jäär ühendati väljaandega Anne ja Kodu ning saadi Anne ja Jäär. Samal ajal pandi kokku ajakirjad Stiilivõim ja Autopede ja saadi Stiilipede. Mis ühendati lõpuks Anne ja Jääraga ning saadi Pede ja Anne. Normaalne! Nii käibki.
Raamatu süžee on lihtne – uue erakonna, Sotsiaalmonarhistliku partei loomine. Normaalne partei, ei paista konkurendi Bez Rublika kõrval sugugi hull välja. Parteil pääseb – it-meeste toel ja elektroonilise hääletamise kaudu – Riigikokku ja valitsussening hakkab toimuma.
Hea küll, romaan on jabur, aga seda kahetsusväärselt, sest midagi uut ses tekstis ju pole. Kõike on valgetest ajalehtedest varem loetud.
Kui riigikogu ja valitsus on läbilõige ühiskonnas, siis huvitav, kas sellised me siis olemegi?
Igatahes Kangurile tuult tiibadesse järgmise romaani kirjutamisel.
