RAAMATUBLOGI: Tapja võib olla nii süüdlane kui ohver
Taevale (või siiski Eesti Raamatule) tänu, et meil on raamatusari Mirabilia, mis lubab endale luksust avaldada väärtkrimikirjandust.
Kahtlane, kas Hansjörg Schneider siinmail müüks, kui ilmuks eraldivõetava raamatuna. Noh, miski Šveitsi krimka, tundmatu autor… Miski taat, pensionärist politseinik Peter Hunkler kulgeb tasapisi, õieti miskit justkui ei toimu…
Jah, Hunkleri raamatuis – see on eesti keeli neljas – liigub aeg tõesti teosammul. Verd ei pritsi, kaklusi ei peeta. Eakas politseinik uurib omasoodu surmajuhtumeid, mis ei ole tavapärased. Surm on ühtviisi inimlik ja ebainimlik, tapmine kord õigustatud, kord õigustamata, tapja võib olla nii süüdlane kui ohver.
Hunkler meenutab pisut komissar Maigret’d (looja George Simenon), pisut Van Veetereni (looja Hakan Nesser), aga ses raamatus kõige enam komissar Bärlachi (looja samuti šveitslane Friedrich Dürrenmatt, kuulus näitekirjanik). Ehk siis ta on intellektuaalne, haritud ja mõtlev inimene.
Vanadusel on oma hädad. Võid juhtuda haiglasse, kus sind pisut lõigatakse, sest teatud osad hakkavad kuluma. Lõikamine lõikamiseks, ent kui sa juhtud ühte palatisse tuntud, kuid tüütu inimesega, kunagise mässajaga, kes nooruspõlve ideaalid unustas ja pankuriks hakkas, siis ei tundu elu nii tore. Või siiski… filosoofilised monoloogid ja dialoogid aitavad sul siiski paremini maailma mõista.
Ühel hetkel palatikaaslane lahkub. Teise ilma. Pidigi lahkuma, sest kaugele arenenud vähk on ravimatu. Ainult et Hunkler näeb läbi une, et enne minekut teeb tundmatu õde minejale süsti.
Enamus peaks juhtunut unenäoks, kuid politseiniku professionaalne kretinism sunnib Hunklerit elu nautimise kõrval uurima, kas ta kujutas süstimist ette või toimus see tegelikkuses.
