RAAMATUBLOGI: Ja ujubki jões pruudikleiti riietatud neiu, lillekimp käes…
Agatha Raisin, on küll M.C. Beatoni loodud persoon – keskealine daam, kes lahendab kuritegusid – ent näikse olevat justkui tegelik ja elus. Vähemalt brittide arvates.
Britid armastavad Raisinit (ja samas ka Hamish Macbethi), sest Beaton on Suurbritannia raamatukogudest enimlaenutatud kodumaine autor. Kummaliselt kombel elatakse Raisinile hingest kaasa. On olemas fännklubid ning Beatonile saadetakse hulgaliselt kirju ja sõnumeid, milles palutakse Raisiniga käituda nii või naa.
Raisin tundub asuvat just keskteel. Ühest küljest on ta jõuline ja iseseisev tüüp, kel raha ja aega piisavalt selleks, et teha, mida tahab – peamiselt mõrvajuhtumeid lahendada. Teisalt on Raisin piisavalt õnnetu, sest ei suuda eraelu kuidagiviisi paika saada ning ka perenaisena pole ta suurem asi. Ehk siis kõrvaltvaatajad saavad üheaegselt tunda üleolekut ja kadedust.
Tegelikult on Beatoni sõnul Raisin tema teine mina – tugev väljastpoolt, õrn seestpoolt. Kombinatsioon edevusest, sitkusest ja haprusest. Samas saab autor oma tegelase panna tegema seda, mida ta ise ei teeks. „Tihtipuhku olen soovinud, et käituksin nagu Raisin,“ sõnas Beaton ühes usutluses. „Mõnikord tuleb jõhkrusele vastata jõhkrusega ning ennast maksma panna.“
Ses raamatus laseb autor Raisin elu täiesti allavoolu – tema eksabikaasa on põgenenud kloostrisse, teine sõber abiellub Pariisis noore piigaga, naabriks kolib krimikirjanik, kellega asi mõistagi ei klapi…
Ainus, mis Raisini ellu värvi võiks tuua, on laip. Ja taeva õnnistusel ujubki äkitselt jões pruudikleiti riietatud neiu, lillekimp käes…
