Vabaduse teine ots on Xanax

Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson ja Riina Maidre räägivad vabadusest ja vastutusest.

Sel suvel lavale toodud tekstidest on üks mõjuvamaid Oleg Mihhailovi „Vannutatud neitsid”. Vähemasti siinkirjutaja pilgu läbi. See on perekonnalugu Albaanias Tiranas elavast kuuest naisest, kes on patriarhaalses ühiskonnas elamiseks pidanud tegema äärmuslikke otsuseid. „Vannutatud neitsid” räägib loo armastusest, kättemaksust, eluaegsetest vannetest. Vestlen Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelsoni ja Riina Maidrega, kolme näitlejannaga, kes on lavastust ettevalmistades ühelt poolt avastanud ühe Euroopa väikeriigi ootamatult keerulised rahvatraditsioonid, ent teisalt tõmmanud paralleele nii iseendi kui ka eestimaise eluoluga.

Konteksti loomiseks kulub ära visand tegelaskujudest, keda näitlejad mängivad. Võtan appi Aro Velmeti Eesti Päevalehes ilmunud arvustuse: „Perepea Keki (Kaie Mihkelson) terroriseerib naisperet ja muretseb suguvõsa järelkasvu pärast. (...) Pereema Teuta (Ülle Kaljuste) võib küll oma „venna” Keki raske käe all ägada, ent neid seob traagiline saatus ja teadmine, et Keki hirmuvalitsus võib olla küll muserdav, ent on parem kui välismaailma sõjajärgne kaos. Kui tüki kangelane, ratastooli aheldatud isepäine Liri (Riina Maidre) üritab oma ema veenda koos temaga põgenema ja uut elu alustama, vastab Teuta: „Mis teine [ajastu]? Kus? Maailma juhivad mehed. Nii oli ja nii jääb.”