RAAMATUBLOGI Topgearlik hullus. Hurraa!
Raamatu autoril on õigus – „Top Gear“ on hullumeelne, geniaalne ja lisaks ka naljakas. Seda on nii saated, saatejuhid kui ka kõik tekstid, mis nad on kirjutanud või nendest kirjutatud.
„Top Gear“ näikse olevat organism. Kas on kõik teised joondunud saatejuhtide järgi või sattus kogumisse kogemata sarnase mõtteviisiga seltskond, mine võta kinni. Igatahes on skriptitoimetaja Richard Porter koostanud ja kirjutanud raamatu sama malli järgi, nagu legendaarne trio – Jeremy Clarkson, Richard Hammond ja James May – oma teosed.
Ei mingit pikka ja kauavoolavat teksti, vaid kiired sutsakad, kaks-kolm-neli lehekülge avavad ühe teema, on see siis ajaloo parim saade, õnnetused, seiklus USA-s, The Stig, Michael Schumacheri külaskäik, mõistliku hinnaga auto või muu säärane…
Mõistagi ei saa skriptikirjutaja olla nurgasistuv tõsine nohik, vaid peab kulgema lõbusa kolmiku rütmis. Sestap on ka ta tekst täis huumorit ja liialdusi ja aeg ajalt satub sekka ka mittepoliitkorrektsust. Kui „Top Gear“, siis „Top Gear“.
Et keegi võiks sellest hullumeelsest topgearlikust rütmist hetkekski välja astuda ja kirjutada kambast veidi teistsugune teos? Ent milleks? Miks muuta seda, mis töötab? Eks „Top Geargi“ oli üsna üheülbaline, kuid seda ju publik ootaski.
Kahjuks on „Top Gear“ liiga suur, et seda täielikult avada. Seega pakub Porter lugejale vaid palukesi, millest saab kokku korralik kuhi, kuigi tahaks kotitäit. Jääb loota, et mõni teinegi asjaosaline sule kätte võtab ning oma mälestused kirja paneb.
Tegelikult polegi raamatust palju rääkida, sest „Top Geari“ fännid ilmselt aimavad, mis seal peitub – ajaloolised episoodid, värvikamad juhtumid, saatejuhtide seiklused, pilguheit telgitagustesse, konfliktid, peod… Kokku üks korralik ja maitsev rosolje, mis on kohustuslik kõhutäis neile, kes armastavad „Top Geari“ ja head nalja.
