RAAMATUBLOGI: Kuidas rahvakunstnikud ämbritega viina jõid ja diivaneid põletasid
Võib arvata, et meie praegused nii-öelda lauljad-superstaarid loevad seda U-duuri raamatut, mille väiksem pealkiri kõlab „Eesti muusikute uskumatud seiklused nõukaajal“, ja poetavad pisara – oh oli toona vast elu…
Praegustest nii-öelda staaridest, paraku, kirjutatakse – kui kirjutatakse – hoopis teine raamat: „Eesti muusikute seiklused kohalikes külakolgastes“, sest kui ühed vallutasid kuuendiku planeedist, siis teised annavad kontserte Kapa-Kohilas.
Ajad on muutunud. Nõukogude Eesti staarid eesotsas Jaak Joala, Anne Veski, Gunnar Grapsi ja Tõnis Mägiga olid superstaarid selle sõna kõige otsesemas tähenduses – andsid staadionikontserte ja nende fänne loeti miljonites. Ja kui staadioni ei olnud või toimus show talvisel aal, tuli laval käia kuni kuus korda päevas. Mõelge, kuus kontserti päevas… Viimastel (või juba ka esimestel?) pandi peale autopiloot.
Nood seiklused on uskumatud ilmselt kaasaegsele põlvkonnale. Vanemad seltsimehed ei imesta, kui loevad, kuidas poodidest võis saada vaid viina ja „Räime tomatis“, Nõukogude Liit oli silmini purjus ja hotellitoad olid täis prussakaid. Välismaal kummitas rahapuudus, mistap tuli süüa kaasavõetud konserve, et saaks osta paar riidehilpu…
Teisalt olid pribaltika tähed lugupeetud, elasid tipphotellide sviitides (mille nad loomulikult pahupidi pöörasid) ning neid – kui staar oli mees – jälitasid kümned naised, valmis siinsamas anduma.
Lõbusaid ja mitte niilõbusaid juhtumisi on raamatutes kümnete kaupa ja mitmed juhtuvad korduma. Tundub, et iga Eesti artist põletas maha hotellitoa diivani, saagis jäänused tükkideks, transportis need välja ja pärast laiutas käsi – pole siin mingit diivanit olnud. Ja mõistagi joodi ära kamba peale Peipsi järve täis viina. Või rohkemgi, Baikali järve täis, näiteks…
