RAAMATUBLOGI: Inimkonna tulevik on nukker, kuid teispoolsuses ootab paradiis
Kui uskuda ulmekirjanikke, näiteks legendaarset Philip K. Dicki, pole tulevikust midagi head oodata.
Esmalt tänusõnad Arvi Nikkarevile, kes teist kümnendit pakub fantastikahuvilistele pärleid. Nii, kui suve lõpp saabub, hakkad juba ootama, et millega ta seekord üllatab. See sügis tõi siis Dicki ehk tema lühijuttude kogumiku.
Nagu Nikkarev raamatu tutvustuses kirjutab, peavad paljud Dicki päikesesüsteemi sügavaimaks ulmemõtlejaks, mida kinnitavat filmid „Blade runner“, „Total recall“ ja „Minority report“. Võib-olla tõesti, aga linateosed jäägu siinkohal hindamata, sest viimane kinokülastus jäi aastasse 1993.
Raamatud on Dickil aga kindlasti heas. Just äsja ilmus ka tema tulevikunägemus „Mees kõrges lossis“ ehk mis saanuks siis, kui Saksamaa ja Jaapan võitnuks II maailmasõja.
Meie sest juba 1982. aastal lahkunud Dick oligi tulevikku vaataja, kuid see, mida ta nägi, on enamasti sünge ja ängistav. Eks see tulene tema mõttemaailmast ja narkootikumide – ka LSD – tarvitamisel silme ette ilmunud piltidest.
Mõistagi tahetakse kõike ja kõiki alati võrrelda. Nii on arvatud, et Dick avaldas läinud sajandi teisel poolel maailmale samasugust mõju, kui Kafka esimesel. Ehk tõesti, kuid kahjuks ei saa eestikeelne lugeja suuri järeldusi teha, sest Dicki on meil tõlgitud vaid näpuotsaga.
Dick on kirjutanud 121 lühijuttu, „Poodud võõras“ on neid kaheksa ja kõik briljantsed. Ning nukrad. Ei, mitte hirmuäratavad, sest praegused põlvkonnad, no vähemad keskealised ja vanemad, pääsevad loodetavasti Dicki nähtud tulevikust.
Hea küll, kui maaväline elu tuleb ja pöörab planeedi segamini, istutades end meie teadvusse, võib käsi laiutada ja öelda, et teha pole midagi. Ent paraku on Dicki arvates inimkond see, kes iseend hävitab.
Maad saab päästa ülerahvastamisest soovimatuid lapsed hävitades, kuritegevusest jagusaamiseks peab karistama neid, kel on kuritegu alles mõttes, sõjad tulnukatega, räpane äriajamine paralleelmaailmas… Vaat ei soovi sellist tulevikku.
Dick, muide, ei uskunud külma haua lohutamatust, vaid oli veendunud, et pärast surma ootab meid helge tulevik teispoolsuses, paradiisis. Loodetavasti pani ta siin täkkesse.
