RAAMATUBLOGI: Feministlikult kirjanikult ootadki feministlikku raamatut
Leena Lehtolainen on varemgi Eestimaad väisanud. Aastal 2006 ilmus maakeeles tema lühikrimijuttude kogumik „Varastatud elu“, milles oli lihtsust, inimlikkust ja südamlikkust. Kui eluprobleemid kuhjuvad, siis teinekord juhtub, võiks olla lugude deviis.
Teist korda sattus Lehtolainen Eestisse kaks aastat hiljem, kui pidas Tartu Ülikoolis tõlkijaile loengu: „Lehtolainen ja Mäki, Soome krimikirjanduse feminist ja šovinist?“
Küsimärgi võib eelnevast lausest ilmselt ära võtta, sest sedavõrd, kui Lehtolainen on feminist – ja ta kaldub sinna suunas – on Reijo Mäki, eradetektiiv Jussi Varese lugude autor, šovinist. Igatahes on Mäki teosed maskuliinsed, kus naised tegutsevad paremal juhul köögis lõunasööki vaaritades.
Nagu varemgi öeldud, satub iga Soome kirjanik ühel hetkel krimikirjandusse. Mõni jääb, mõni mitte. Lehtolainen jäi. Ta lõi punapäise ja tedretähnilise uurija Maria Kallio (kes meenutab millegipärast Lehtolainenit ennast) ning pani ta karmi meeste maalima võitlema nii kolleegide kui kuritegevusega.
Sarja esimeses raamatus Lehtolainen alles õpib krimikirjandust. Ta ei asu tundmatul mängumaal seiklema, vaid läheb kindla peale – paneb paberile tüüpilise suletud toa krimka. Jukka Peltoen kutsub koorikaaslased suvemajja nädalavahetust veetma, kuid lahkub kellegi käe läbi maisest elust. Kogu selles suhtedraamas ja segaduses peab Kallio leidma õige niidiotsa.
