RAAMATUBLOGI: Fanaatilise juuditapja elu, põgenemine, tabamine ja surm
Uskumatu, mida võim ja ideoloogia inimese mõttemaailmaga teevad. Isegi siis, kui kõrgemalt tuli käsk juutide tapmine lõpetada, leidis Adolf Eichmann ikka võimaluse tuhandeid süütuid teise ilma saata. Sedavõrd suur oli kirg lahendada juudiprobleem lõplikult.
Inimene on tõesti patune. Anna talle võim ning edasine on ettearvamatu. Hävitada miljoneid lihtsalt seetõttu, et nad on vääritust rahvusest, ei tekita mingit süümepiina. Eichmanni, tühise bürokraadi, fanatism oli see, mis Natsi-Saksamaa juhte vaimustas. Kui keegi tahab kogu hingest juudirassi igaveseks maamunalt minema pühkida, siis peab ta võimaluse saama.
Eichmann ise ei saanud elu lõpuni aru, miks ja milles teda süüdistati. Ta olnud lihtne ametnik, istunud laua taga ja teinud oma tööd ehk täitnud kõrgemalt tulnud käske. Ta tegelenud vaid logistikaga, saatnud ronge siia-sinna, olnud transpordiadministraator. Temast ei sõltunud, et rongides olid elavad inimesed, kes koonduslaagritesse ja gaasikambritesse saadeti.
Ja ka Ungari draama pole tema südametunnistusel, kinnitas Eichmann. Kui lääneriigid ei tahtnud teha vahetuskaupa juutide vabastamiseks, siis mis üle jäi? 400 000 inimest tuli ju surma saata.
Kõike seda rääkis Eichmann hiljem, siis, kui Iisraeli salaluure oli ta Argentiinast kätte saanud, salaja minema toimetanud ja 1961. aastal Jeruusalemmas kohtu ette toonud. Sinnamaani oli ta peidus, lootuses pääseda.
Sõja lõpus oli võitjatel muudki teha, kui natsikurjategijaid jahtida. USA otsis eelkõige teadlasi ja tööstureid, kellest oli rohkem kasu, kui kaabakatest, kelle üle tuli kohut mõista, ka Nõukogude Liidul oli oma asi ajada. Nii saidki kurjategijad suurel kiirusel ja hulgakaupa üle maailma putku panna.
Iisrael aga ei jätnud asja niisama. Vaikselt hakati otsima nõelu heinakuhjast. Eichmann ja teisedki olid kavalad, ei jätnud jälgi. Eichmannist polnud korralikku fototki. Aga kild siit, kild sealt, hakkas noore Iisraeli salaluure ohvrile aina lähemale liikuma. Operatsioon Eichmanni tabamiseks ja Iisraeli toimetamiseks oli ajaloo üks suurejoonelisemaid.
Kirjutatud kui põnevusromaan, tegelikult ajalooraamat, avab „Jaht Eichmannile“ vähetuntud peatükid sõja lõpuaastatest, Saksamaa alistumisele järgnenud ajast, natside põgenemisest Ladina-Ameerikasse ning Iisraeli tõhusast tööst holokausti korraldajate tabamisel.
