HOMSES PÄEVALEHES: Toomas Paul: võime mõtiskleda surelikkuse üle on ainult inimesel

Novembrikuise hingedeaja ja tervishoiu muuseumi uue näituse „Loomulik surm” valguses mõtiskleb teoloogiadoktor ja emeriitvaimulik Toomas Paul, kuidas tänapäeva ühiskonnas surma ja surelikkusesse suhtuda ning kas selle üle juurdlemine toob kasu või kahju.

Kunagi aitasid inimest teise ilma kogukondlikud ja religioossed riitused, tänapäeval on kerkinud neile ilmalikke alternatiive näiteks "surma kohvikute" või surijale palgatud abiliste näol.

Toomas Paul leiab, et vana süsteemi ei ole nagunii võimalik vägisi elustada ning need ongi tänapäevased analoogid kunagisele kogukonnale. Surmakohvikute teine äärmus on aga mõtteviis, et inimese ajalisele eksistentsile ei tasu üldse mõelda.

Toomas Paul leiab, et kui surmale mõtlemine blokeerib inimese eluvõime ja võtab elurõõmu, siis ongi parem, kui ta sellele ei mõtle. Teisalt on inimene ainus olend, kellel on võime oma ajalikkuse üle mõtiskleda ja seda tajuda ning kui ta seda võimet ei kasuta, siis ta kaotab midagi. Paljud inimesed kahetsevad surma eel, et elus ei tehtud natukene teistsuguseid otsuseid. Paul ütleb, et need on asjad, mida inimesed ei peaks kahetsema, kui nad oleksid elus ühel hetkel mõelnud: mu aeg on piiratud. Seda ei pea nimetama surmale mõtlemiseks, vaid pigem on mõistlik oma surelikkust teadvustada.

Loe intervjuud Toomas Pauliga homsest Eesti Päevalehest!