Andres Ammas: Taavi Rõivase valitsuse aeg on ümber. Ta sobib EASi müügimeheks, mitte peaministriks
Praegune umbusaldusavaldus peaministrile on plaanitud valele ajale ja kiirustades. Kõik põhjendused on küll õiged ja Taavi Rõivas sobib ehk EAS-i müügimeheks välismaal, aga kindlasti mitte peaministriks. Ent umbusaldust ei pea avaldama pro forma - moepärast.
Vabaerakond on seisukohal, et oleks tark IRL-ile ja sotsiaaldemokraatidele endas selgusele jõudmiseks veel pisut aega anda. Seni on mitmed nende erakondade liikmeist öelnud, et nemad umbusaldusavaldusega kaasa ei lähe. Motiivid on mitmesugused ja enamasti isiklikud – kui Margus Tsahkna ei ole enam minister, siis ei ole Kalle Muuli enam Riigikogu liige jne jne. Samas saab enamik nende fraktsioonide liikmeist väga hästi aru, et kõhklusvalitsus on lootusetus tupikus.
Et Taavi Rõivase valitsuse aeg on ümber, see on siililegi selge. See valitsus ei muutu enam kunagi koostöövõimeliseks, et suuri ülesandeid püstitada ja neid lahendada. Nagu on sõnastanud Andres Herkel: praegune valitsus on olemuslikult valesti kokku pandud, sest see tuli kokku esmajoones selleks, et lunastada välja kolme partei valimislubadused. Ei soovitud muutusi, vaid pikka võimulolekut. Sellest lähtus ka nüri arusaam maksudest kui lubaduste täitmise vahendist. Aktsiise tõstes ei mõeldud majanduse käekäigule, vaid see paistis olevat kõige lihtsam vahend raha koguda.
Eelnevast lähtudes oleks parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Vabaerakond soovib osaleda olukorra lahendamisel, kui on vaja uus valitsus kokku panna. Järgmise koalitsiooni lähtekoht peab olema teistsugune – eeskätt vastutustundlik ja probleemikeskne, meeskonnatööle orienteeritud. Eestis on seda varem suudetud nii Mart Laari valitsuste ajal kui ka nn masu-aegses koalitsioonis. Eduka ja otsuseid langetava koalitsiooni eeldused on programmilised – Vabaerakonna jaoks on see muu hulgas erakondade riigieelarvelise rahastamise vähendamine. Mullukevadistel koalitsiooni läbiräämistel ei soovitud seda teemat esile tõsta, ent nüüd, kui kampaaniavõlgu on riigi rahaga juba jõudsalt kinni makstud, võiks selline uudne mõte olla mõistetavam.
Riigiettevõtete nõukogude liikmed ei saa olla iseenesest nii suur teema, et valitsus selle pärast laguneb. Pigem on see ikka paljudest põhjustest tingitud „vimm, mis kogunend salaja“ ja nüüd üle ääre ajab. Kui IRL ja sotsid oleksid selle teemaga lõpuni siirad, kutsuksid nad lisaks Riigikogu liikmetele tagasi hulga nende endi poolt poliitiliselt ametisse nimetatud tegelasi, kes parasjagu ei ole Riigikogu liikmed.
Indrek Saar kutsus Vene Teatri nõukogust tagasi Gräzini ja Ladõnskaja, aga sotside esindaja Jaak Allik jäi. Pomerants jättis Keskkonnauuringute Keskusse edasi nii Andrus Saare, Ivi Eenmaa kui Karel Rüütli - kõik valitsuserakondade favoriidid ja eelmise Riigikogu liikmed.
Samas on IRL ja sotsid tabanud kas meelega või kogemata Reformierakonna kõige nõrgemat kohta. Peaminister Rõivasel võib olla üsna ükskõik, kes nõukogudesse kuuluvad, aga hulk reformierakondlasi on privileegidega harjunud ja nad ei andesta suutmatust nende positsioone kaitsta. Siit ka vaistlik soov leida uus partner Keskerakonna näol – vajadusest mehitada sooje kohti omadega saab Keskerakond olemuslikult väga hästi aru. Ent Taavi Rõivase jaoks on kurbloolisus selles, et Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonis ei jätka tema suure tõenäosusega peaministrina.
Isegi kui umbusaldusavaldus läbi ei lähe ja Rõivas lepib avaliku häbistamisega, hakkab Reformierakond paratamatult otsima talle vahetust. See tähendab, et vähemalt formaalselt tuleb kõik uuesti nullist kokku panna. Tõenäoliselt avatakse lisaks ministrikohtade jaotamisele läbirääkimised ka sisuliselt ja Reformierakond peab mitu sammu tagasi astuma või hoopis peaministri positsioonist loobuma.
Reformierakonna sisevalimised on suhteliselt kaugel ja ega Rõivase mahavõtmine enne korralist kongressi erakonnale mugav ole. Euroopa Liidu eesistumine läheneb ning hiljemalt alates märtsist saab mis tahes koalitsiooniremont külge tavalisest negatiivsema märgi. Kui valitsuse vahetusest praegu asja ei saa, on järgmine loogiline aeg aastavahetusel, kui riigieelarve on vastu võetud. Tuleva aasta eelarve on ju nii tugevalt sotside ja IRL-i nägu, et nood peaksid olema lihtsameelsed, kui praegusest eelnõust sammugi taganevad.
Kui Rõivas jäetakse ootama eesistumise järgset „tasumise tundi“, oleks selline tiksumine eriti mage. Eesistumise suudab professionaalne ametnikkond korralikult läbi viia, aga peaministri õilmitsemine selle taustal – ja seda Rõivase PR oskab – muudab partnerid eriti närviliseks. Enne järgmisi Riigikogu valimisi asuvad nood igal juhul rünnakule, nii et Taavi Rõivasel eriti suuri võimalusi järgmiste Riigikogu valimisteni vastu pidada ei ole. Aeg on aga teatavasti kalleim ressurss ja iga päev Rõivase valitsust on eesti rahva jaoks maha visatud aeg.
