Andres Laiapea: Kas rahvaalgatus jääbki ainult "analüüsimise" tasemele?
Reformierakonna langemine võimult ei alanud hetkel, mil Keskerakond vahetas esimeest. Pööre toimus tegelikult juba 2012. aastal.
Kõigepealt naeruvääristas peaminister Andrus Ansip ACTA-vastaseid, kihutades sellega inimesi suurtele meeleavaldustele Tallinnas ja Tartus. Järgnes Reformierakonna rahastamisskandaal (Silvergate), mille peale kasvas sotsiaalmeediast välja liikumine "Aitab valelikust poliitikast" ning taas meeleavaldused Tallinnas ja Tartus, aga ka Viljandis. Samal ajal avaldati pöördumine "Harta 12", millele koguti veebis enam kui 18 tuhat allkirja.
Ignoreerimine kahjustas kuvandit
Just siis kaotas Reformierakond ühiskonnas oma ülbe, erakordselt nahhaalse ja jultunud käitumisega paljude selliste inimeste poolehoiu, kelle toetust sellel nüüd vaja oleks läinud, et jätkuvalt võimul püsida.
Toona lahvatanud pinged suudeti küll esialgu kanaliseerida president Toomas Hendrik Ilvese poolt ellu kutsutud Jääkeldri protsessi ja Rahvakogu kaudu asendustegevusse, aga eelmisel aastal tõi rahva üha kasvav rahulolematus reformierakondliku valitsemisega parlamenti juba kaks uut populistlikku parteid ning Reformierakonna juhtidele pidanuks olema selge, et vanad liitlased nad seal enese päästmiseks esimesel võimalusel hülgavad.
Nii et reformierakondlastel ei ole praegu põhjust olla solvunud, tasuks lihtsalt pidada edaspidi meeles vanasõna: kuidas sina külale, nii küla sinule.
Stagnatsioonipartei silt jäi oravatele külge suuresti seetõttu, et nad olid vastu Eesti poliitilise süsteemi liberaliseerimisele ja demokraatia süvendamisele. Seda arvestades on äärmiselt kahetsusväärne, et uus koalitsioon näib alustavat samas vaimus.
Koalitsioonilepingus on küll kirjas lubadus "analüüsida" rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi, aga ka lagunenud kolmikliidu tegevuskavas lubati "kaaluda" võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist. Paraku see ainult jutuks jäigi.
Nüüd kuulub koalitsiooni kolm erakonda, mis kõik andsid alles eelmisel aastal valijatele kindlas kõneviisis lubaduse töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Kuna minu jaoks oli see valiku langetamisel määrava tähtsusega, siis ootan selle täitmist.
Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel leiab 89% Eesti elanikest, et demokraatia jaoks üldiselt on oluline, et kodanikel oleks lõplik sõna kõige olulisemate poliitiliste teemade suhtes, hääletades nende üle otse referendumil.
2015. aastal andis 63% valijatest Riigikogu valimisel hääle erakondadele, mis lubasid oma programmides luua võimalused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks. Reformierakond nende hulka ei kuulunud, kuid olen kindel, et selles küsimuses U-pöörde tegemisega ei kaotaks see ühtegi toetajat, vaid võib neid nüüd hoopis juurde võita.
Rahvaalgatus oleks menukas
Opositsiooni roll on survestada valitsust, et see täidaks paremini rahva ootusi. Kuna rahvas pooldab ülekaalukalt rahvahääletuste laialdasemat kasutamist, siis võiks Reformierakond algatada opositsioonis esimese asjana eelnõu selle võimaldamiseks.
Keskerakond lubas oma valimisprogrammis anda rahvale õiguse algatada seaduseelnõusid ja kutsuda esile tühistamisreferendumeid. Isamaa ja Res Publica Liit lubas kaotada rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega ning jagada rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.
Reformierakonnal ei ole vaja teha muud kui panna need väga konkreetsed lubadused kokku üheks eelnõuks. Kui uus koalitsioon selle tagasi lükkab, siis saab see hakkama enda avaliku blameerimisega, aga kui see läbi läheb, siis on Reformierakond astunud vähemalt minu silmis suure sammu enda rehabiliteerimiseks.
