Kui Stalinil on häda käes, siis pöördub ta tavaliselt soomlase Pekkala, Venemaa parima uurija poole. Nii nüüdki. On ju vaja teada, miks Nagorski siitilmast lahkus ja kas T-34 projekti saab päästa.

On vist selge, et tegu pole tõepärase jutustuse, vaid fiktsiooniga. Pekkala astus esmakordselt lugejate ette romaanis „Punase tsaari uurija“, milles Stalin ta vangilaagrist välja tõi ja enda kasuks tööle pani. Ei saa ju lasta targal mehel niisama GULAG-is metsa maha võtta ja vaikselt hääbuda.

Krimka on krimka, kuid Pekkala lugudel lisandub nõukogudeaegset tumedust ja õõva, mis teevad raamatud… Nauditav oleks siinkohal vale sõna, sest stalinistlikku õhustikku juba ei naudi… Ütleme: toonased olud teevad raamatu huvitavamaks.

Eesti on paratamatult Venemaaga seotud – minevikus otseselt, hetkel kaude – mistap mõistame paremini bütsantslikku kultuuri ning toonaseid olusid. Sam Eastland ehk õige nimega Paul Watkins üritab luua oma Nõukogude Liitu, mis tegelikust väga palju ei erine. Hea küll, norida võib ikka, aga tuleb arvestada, et tema teosed on mõeldud siiski lääne inimesele, kel Venemaaga suurt pistmist pole olnud.

Pekkala kulgeb nii olevikus kui mälestustes, kui ta oli Venemaa viimase tsaari Nikolai II isiklik ja erakorraline uurija. Tal on, mida meenutada, sest lähedus tsaariga andis võimaluse isevalitsejat, tema käitumist ja sellega ka Venemaad paremini mõista.

Niisiis kulgeb Pekkala koos abilistega mööda Venemaad ja proovib välja selgitada kogu tõde nii T-34 projekti kui mõrvade kohta. Kokkupuuted Stalini, sõjaväelaste, tavainimeste ja kommunismi ehitusplatsiga hinge päikest ei too, kuid minna pole samas kah kuhugi. Ja kui sa oled mingi töö jaoks loodud, siis tuleb seda teha.

Lõpetuseks päästab Venemaa sõjast ja annab Stalinile kaks lisa-aastat valmistumaks Hitleri pealetungiks. Kui poleks päästnud, olnuks ajalugu teine.