RAAMATUBLOGI: Kuidas käituda kalaga
Kokaraamatud, eriti need, kus pildid sees, on ohtlikud, sest panevad neelud tööle ja suu vett jooksma. Seekord pole probleemi, sest kala, kui sa seda liigse rasva ja priskekstegeva garniiriga ei valmista, jätab kehakaalu samaks.
Kaladega on Eestimaal kummalised lood. Justkui paikneme mere ääres, on jõgesid ja järvi, kuid kalalettidel haigutab igavus. Tahad midagi põnevamat ja odavamat, mine turule. Või leia personaalne kalur.
Kala on tegelikult hää ja kes kokkamispisiku külge saanud, see pürib ikka uute kõrguste ehk maitsete poole. Merriti köögist võib leida nii mõndagi, ent mis tähtsam – road on enamasti lihtsad. Ent kalaga ongi nii, et puhta maitse võid kergelt keerukusse kaotada.
Merriti raamatust leiab uudseid maitsenüansse, mida poleks osanud muidu proovidagi – õrnsoola lõhe safraniga või kadakane ahjulõhe. Ja forellifilee lendlevas tainas läheb kah kindlasti peagi käiku.
Ka kilu-räime saab teha mittetavapärasel moel. Siinkohal nõuanne: unustage karbikilud, soolake ise (retsept raamatus täiesti olemas), see pole keeruline, ent märgatavalt suupärasem. Just viimasest kiluteost oli pisut järgi jäänud ja kui neile lisada oliiviõlu, palsamiäädikat ja pisut kuivatet tšillikaunu, nagu raamat õpetab, saab tõesti roale nii-öelda särtsu juurde.
Hea, kui kokaraamatust kolm-neli väärt retsepti saad, mis igaveseks – paar-kolm korda aastas valmistamiseks – menüüsse jäävad. Merriti raamatus on igavikulist vaat et rohkemgi. Vietnamipärased kalakoogid on ahvatlevad, vürtsikas pannikoha samuti, paar rooga ahvenast ja siiast… Ja lisandväärtusena saab Merriti retseptidest detaile, mida siin-seal väärt kasutada.
Merrit on mõne toreda loo kah kirja pannud, aga siinkohal hoiatus: tühja kõhuga ei tasu neid lugeda ega üleüldse raamatut kätte võtta. Sest kihk tuleb peale, eriti, kui sind ootamas eilne kapsasupp.
