Põgenev pusle ehk Elu ja surm ühes silmapilgus

Maria Petersoni Theatrumis lavastatud „Isa” on lugu surmast, mis algab juba eluajal.

„Isa” autor, üks Euroopas mängitumaid näitekirjanikke Florian Zeller ütles, et „Isa” on pusle, millel on üks tükk puudu, kuid pole teada, milline. Ilusasti öeldud, aga katsu sa ette kujutada puslet, millel puudub üks tükk, kuid sa ei tea, kus see tühimik on. Kas sa siis ei näe, mis puudu on? Järelikult ei näe sa midagi. Sa näed lihtsalt mingeid tükke, mis kohati justkui sobituvad nii hästi ja siis jälle üldse mitte. Aga see pilt ei seisa silme ees, see on nagu mingi unenäoline liikumine, kus korrastatus on justkui nii ahvatlevalt käegakatsutav, kuid põgeneb eest vähimagi tema poole tehtud sammu peale.

Noh, olen näinud inimeste seinte peal kokkupandud puslesid, täiuslikku kokkusobivust, tuhat sobivat tükki ja null sobimatut või puuduvat tükki. Sellega on ikka vaeva ka nähtud. Ideaal, mis on saavutatav. Muidugi on see mõnus. Muidugi on mõnus ka perekond, kus kõik armastavad üksteist, arvestavad üksteisega, on ehitanud imeliselt toimiva süsteemi – mitte puslelaadse, vaid märksa keerukama – ja tõepoolest oskavad seda nii hoida. Hoidmisest paraku ei piisa, kui mängu tulevad suuremad jõud kui armastus. Näiteks surm.