Inimõiguslane terrorirünnakutest: radikaliseerumise vastu saab kõige kindlamalt mõistusega, mitte vaenu õhutamisega vägivallatsüklit võimendades

Veoautorünnak Berliini jõuluturul, mošeerünnak Zürichis, Venemaa suursaadiku tapmine Ankaras — need eilsed kohutavad teod raputavad rahumeelset kooseksisteerimist niigi pingelises olukorras, ent on ka rünnakud kõigi inimeste vastu, kes soovivad elada maailmas rahus ja teineteist arvestades. Rünnakutel on ka ühine põhjus: radikaliseerumine poliitilistel eesmärkidel.

Kõige otsesem on see Venemaa suursaadiku mõrvamise puhul, sest diplomaadid on eelkõige need, kes aitavad konflikte lahendada ning vahendavad kontakte ja mõistmist erinevate rahvaste vahel. Vägivaldne rünnak ükskõik millise riigi diplomaadi vastu, olgu Ankaras või Benghazis, on rünnak maailmakorra vastu, mis põhineb rahvusvahelisel rahul ja stabiilsusel. Seekord tundub, et nii Venemaa kui Türgi saavad sellest aru ning ei lase terroristil oma eesmärki saavutada.

Terrorismikuriteod rahumeelse elanikkonna vastu jõuluajal või palvekohas on veel ohtlikumad, sest nende eesmärk on esile kutsuda emotsionaalset vastust. Nende eesmärk on radikaliseeruda kogu ühiskonda, tekitada grupipõhist vastandamist ning leida oma vägivaldsetele meetoditele uusi toetajaid.

Ajalugu, alates Esimese maailmasõja ajendanud Gavrilo Principi korraldatud atentaadist, näitab, et vägivalla kasutamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks toob peaaegu alati kaasa veel rohkem vägivalda.

Terroristid, üksikud või grupeerunud, toituvad laiematest kas siis kujutletavatest või tegelikest ühiskondlikest konfliktidest või vastuoludest. Radikaliseerumise vastu saab kõige kindlamalt mõistusega, mitte vaenu õhutamisega vägivallatsüklit võimendades.

See on raske ülesanne, sest sotsiaalmeedia on üles ehitatud eelkõige emotsionaalsetele reaktsioonidele ja nende võimendamisele. 140 tähemärgi sisse ei mahu pikad tasakaalustatud arutlused või nüansid, like’e ja retweete saavad eelkõige vaimukad, radikaalsed ja emotsionaalsed sõnumid. Iga terroriakti oma huvides ära kasutada soovivad poliitikud kasutavad sündmusi varjamatu schadenfreudega vaenunarratiivi õhutamiseks veel enne, kui ohvrite surnukehad on jahtunud.

Teisalt võib (sotsiaal)meedia võimendus muuta inimesed vägivalla vastu tuimemaks: see paneb mõtlema, et vägivald ongi normaalne viis, kuidas olukorda lahendada, ning tekitab ühiskonnas üha suuremat ebastabiilsust. Ehitame kõrgemad müürid, ründame ise enne, kui meid rünnatakse... Kõige selle keskel väheneb igaühe inimelu väärtus ning suureneb laiaulatusliku konflikti oht, mis ei jäta ühtegi inimest puutumata.

Seega kutsun üles avaldama kaastunnet ja solidaarsust, aga hoidma rahu ning mõtlema pigem sellele, kuidas teha nii, et vägivallatsüklit mitte juurde õhutada, vaid sellest välja murda. See on keeruline, sest nõuab kompleksseid lahendusi, pikaajalist tööd, usaldust, ühtsust ja võimet näha maailma teise inimese vaatenurgast.