RAAMATUBLOGI: Ministril on õigus, Pauts toodab Muhu tumedat
Saaremaa on endiselt müstiline paik – ega muidu tahtnud templirüütlid sinna keskust rajada ja Pytheas reisinud. Ultima Thule ikkagi. Ning paraku pole iidne salapära tänapäeva kandunud ning tulekandjad jätkavad ohverdamist.
Eesti krimikirjandus jätkab liikumist kindlas suunas ning kui seda suunda või stiili kuidagi nimetada, siis tõesti – tumedad külakrimkad ehk dark countryside noir. Kirjandusminister Mart Juur, muide, tituleeris Katrin Pautsi raamatud „Muhu tumedaks“ ja kui minister nii ütleb, siis nii on.
Pauts alustas krimikirjaniku teed raamatuga „Politseiniku tütar“, kus ta lasi kaduda kolmel Saaremaa neidisel. Seekord neidised ei kao, vaid aetakse alla, ja seda kõikjal, ka mandril. Allaajajad kaovad, kuid küünlakumas surmapaika ilmub alati üksik meesterahvas, nägu varjatud.
Linnad muutuvad, saar jääb saareks, olgu ta siis Muhu või Saaremaa (mandrilasele on suhteliselt üks Saaremaa kõik) kogu oma avaruse, mere ja minevikuga. Ja just minevikku lugu aeg-ajalt põikabki, sest tulekandja on sealmail alati olnud ning kividki nõuavad ohvreid. Ja Preester ühendab nii ühte kui teist (tea, kuidas kristlastele meeldib, kui neid iidse ja hämara ja mitte just kristlikuga seotakse?).
Samavõrd kui minevikus–olevikus, sõelutakse külaelu ja lehetoimetuste ning mandri ja saare vahel. Ei suuda inime teinekord leida kohta ses elus, sestap tuleb tõmmelda. Üks tõmblejaist on mõistagi peategelane Eva Niimand, ajakirjanik, kes ei suuda otsustada, kas elada seal, kus on juured või seal, kus juuri pole.
Raamatu tumedad sündmused on täpselt positsioneeritud – Aljava küla, Ukukivi, kuhu tänagi tuuakse ande, aga enamasti müntides (kuigi mine sa tea) ja salapärane Kesselaid, Kurjategijate Saar, seal asuvate üüdiaukudega. Võib arvata, et need paigad tõmbavad tuleval suvel himuga rahvast ligi.
Kuna raamat on kirjutet kõigi krimikirjanduse reeglite järgi – keegi olulistest tegelastest peab olema kurjategija – siis raalib patuse(d) enne õiget hetke ehk viimaseid lehekülgi. Aga pole probleemi, sest heas krimkas polegi kuritegu nõnda oluline kui kõik seda ümbritsev. Ja „Tulekandja“ on just säärane.
