RAAMATUBLOGI: Viha kõige räpase vastu
Pole lihtne olla comissario, kui sul on ülima õiglustundega abikaasa, kes hakkab ühel hetkel võitlema turismifirmaga, mis korraldab seksireise Aasiasse.
Sul on õnnelik perekond, õrn naine, ent ühel ööl äratatakse sind üles ning antakse teada, et su teinepool on teinud kurja – visanud sisse reisibüroo akna. Ja peagi tegu kordub.
Comissario Brunetti mõistab naist suurepäraselt ning seisab tema poolele, jäädes sellega teelahkmele – kas võidutsema peab õiglus või õigus. Paraku jäävad Brunetti käed liiga lühikeseks, kuni reisifirma omanik mõrvatakse. Alles siis saab ta asja tõsiselt käsile võtta ning määrdunud kera lahti harutama hakata.
Ei ole see Veneetsia, kus tegevus toimub, nii kaunis paik midagi, kui sisemusse piiluda. Korruptsioon ja mustad mängud on tavaks. Raha on see, mis inimesi moraalselt laostab. Raha on peamine. See, kui kannatavad lapsed, keda seksituristid vägistamas käivad, on kõrvaline tegur. Nemad on kaugel, kolmandas maailmas.
Brunetti lood on krimkafännile justkui sõõm värsket õhku, keset ületöötanud alkohoolikute ja karme võtteid kasutavate politseinike maailma. Brunetti on sümpaatne pereisa, armastab naist ja lapsi, käib kodus lõunat söömas, naudib õhtuti veini abikaasa seltsis, on suur lugeja, huvitudes ajaloost… Mida veel ühelt mehelt oodata.
Samas kumab raamatuist läbi viha kõige räpase vastu, mida maailm pakub. Ning see räpasus pole kahjuks fiktsioon, vaid paljutki on elust võetud. Vihane on ka Brunetti, eelkõige seesmiselt, ja ta annab endast parima, et maailm oleks veidikenegi parem paik.
