Linnar Priimägi: Eesti teatrites eputatakse kõige muu kui kõrge kunstiga, missioonitunne on kadunud

Teater on nagu jäämägi: kümnendik paistab silma, üheksa osa jääb varju. Ent igaüks, kes teatris töötanud, kellel on olnud au ja vastutus teatrimasinat juhtida, teab, et teater on organism, kus iga verelible on iga päev ringlema vajalik ─ kunsti sünni nimel.

Kirjutan seda, sest Epp Koger saab 75. Ta oli Vanemuises kirjandusalajuhataja, minu ajal pedagoog ─ tegeles lastega. Kaarel Ird kutsus ellu selle ameti, sest teadis, et teater pole mitte ainult lõbustus-, vaid eelkõige kasvatusasutus.

Ta ütles, et Vanemuise repertuaar peab olema ülikooli täienduskursus ─ kui noored Tartust laiali sõidavad Eestisse, kes agronoomina, kes õpetajana, kes teab veel kellena, siis peavad nad olema teatris oma silmaga näinud mingi miinimumi eesti ja maailma klassikat. Ja Tartu toitis vaimselt tervet Lõuna-Eestit. Ning isegi mitte ainult Lõunat.

Nüüd, kus Eesti teatrid tegelevad eeskätt meelelahutusega, on säärane missioonitunne kadunud. Eputatakse kõige muu kui kõrge kunstiga.

Miks? Sest jäämäe ülemine kümnendik ei vastuta kunstiliselt enam alumise üheksa kümnendiku ees. Teatrites jagatakse küll kolleegipreemiaid, aga ei tunta enam vastastikku häbi.

Epp Koger oma vaiksel moel käis Vanemuises ringi nagu südametunnistus. Ta ei tulnud iial protestima, et kellelegi tehakse liiga, et valvelauatädi ei märgata kõnetada, et mõne koorilaulja käest võiks küsida, mida tema ka asjast arvab. Ta lihtsalt korraldas nii, et kõnetati valvelauatädi ja koorilauljat, tuletõrjujat ning lavapoissi. Sideaine teatri müüris.

Ja muidugi lapsed. Ta tõi lastekodulapsi Vanemuise ka siis, kui neil polnud piletiraha maksta. Jutustan ühe piinliku mälestuse. Tulin teatrisse, etendus oli alanud ja mingid 8-aastased jooksid, pea laiali, fuajees.

Pragasin nendega. Selgus, et nad on lastekodust. Olid ennast ilusti riidesse pannud, nii ilusti kui olid saanud, aga kuidagi hiljaks jäänud ja tundsid ehtsat hirmu, et etendust ei näe. Ei osanud või julenud kuskilt uksest saali minna. Nii nad seletasid nuttes, et ei tea, mis nüüd teha.

Viisin nad siis tasakesi oma teatrijuhi looži. Pärast vaheaega vaatasin oma loožist, et istuvad juba all saalis oma kohtadel. Siis mõistsin, mida peab Epult õppima. Armastust.

Näitleja ei lähe lavale valetama, ta läheb tõtt esindama. Üheksa kümnendikku teatrist on nähtamatud näitlejad täpselt sellessamas mõttes. Ma arvan, et sellest ei pea rääkima ainult teatrikuul. Olgu põhjuseks või Epp Kogre 75.