Lembitu Kuuse parim ravim oli otse-eeter
Telemaja alumisel korrusel on nädala jagu päevi põlenud küünal. Samamoodi kõrgemal, sporditoimetuse toas. Südamlikke hüvastijätusõnu on tulnud kodu- ja välismaalt. Paraku nii juba on, et legendide elutöö väärtust oskame kõige paremini hinnata alles siis, kui neid enam pole.
Lembitu Kuuse töölaud on täpselt selline, nagu ta selle endast viimasel käigul maha jättis. Koristamata. Ilmselt seda ei tehtagi, ütleb ERR-i spordipealik Rivo Saarna. „Peagi kolime uude majja. Ka seal jääb Lembitule koht ja laud, mis oli ette nähtud. Seda ei saa endale keegi.”
Kuuse pinginaaber Tarmo Tiisler ohkab: „Tõesti kummaline ja harjumatu on selle tühja laua kõrval iga päev askeldada. Ta ju mõnda aega enam siin ei käinud, aga ikkagi – see oli tema koht. On ka nüüd, ainult et… Olen matnud isa, aga nii lähedast kolleegi pole veel pidanud ära saatma.”
Valus, aga vägev finiš
Täna, päev enne Kuuse viimsele teele saatmist, meenutame tema särava tee lõpusirget.
„Püüdsime teda viimastel kuudel võimalikult palju säästa. Tema pingutas veel rohkem – aga selle nimel, et heas vormis eetris olla. Ta nii hirmsasti tahtis. Jah, lõpuks hindas ta enda võimeid üle, aga selle üle ei saa imestada, sest ta oli võitleja, tegi tööd alati kirega ja uskus täiesti siiralt lõpuni, et saab hakkama,” sõnastab Saarna.
Alati optimismist pakatava telenäo ja -hääle viimaseks suuremaks tööks jäi Östersundi laskesuusatamise MK-etapi kommenteerimine 27. novembril, eetris koos Margus Aderiga.
„Natuke julm öelda, aga ma tundsin, et see jääb ta viimaseks ülekandeks. Tegelikult isegi teadsin. Valus oli tunda, et suurmeister enam jaksa. Ometi olnuks kõige suurem viga talle käsi ette panna. Ta elas reportaažidest. See oligi tema parim ravim. Ta tuli ja tegi ka tookord töö ära. Kõigest hoolimata. Ehkki oli nii väsinud, et jäi enne eetrisse minekut magama ja alustasin üksi. Aga ikkagi oli see ütlemata vägev finiš…” ütleb Ader, kes on eksperdina Kuuse kõrval istunud kordi ja kordi.
Saarna räägib, kuidas ta suhtles pidevalt ka Lembitu abikaasa Heliga. Ja kirjeldab keerulisi võitlusi iseeneses.
Ent veel enne nendeni jõudmist oluline lühiekskurss poole augusti kaugusele, Rio de Janeiro suveolümpia aega.
„Teatavasti ei lubanud tervis Lembitul kohapeale minna. Aga siit otseülekandeid tehes toimus temaga metamorfoos. Nagu Heli ütles: sündis otsekui teine inimene. Järsku voolas temasse nii palju energiat. Kasvõi neljapaadi medalisõit – no kuula seda! Tippvormis Lembitu, vaieldamatult. Olümpiapäevil toimunu näitas, mida need reportaažid talle tähendavad ja annavad. Miski ei toitnud ega süüdanud teda paremini. Eks see julgustas kõiki.”
Kaks halba valikut
Talve, täpsemalt laskesuusaülekannete lähenedes sattus Saarna igapidi keerulisse olukorda. „Lembitu tervis oli märksa halvem kui olümpia eel. Rääkisime temaga koormustest. Ta raius: suudan, jõuan, saan vormi, teen ära. Kuna teadsin ju, et temas kõneleb eelkõige võimas tahe, läksin Heli juurde. Ütlesin: „Sa tead teda kõigist märksa paremini ja näed seisundit pidevalt. Kui sa ütled, et ta on valmis, usaldan sind täielikult.” Rääkisime korduvalt. Tema nõusolekuta poleks ma võib-olla söandanud. Heli kinnitas: Lembitu on valmis. Ka tema igatses ju endist Lembitut tagasi.
Tegelikult oli mul muidugi kaks halba valikut. Ühtpidi tahtnuks ja ehk ka pidanuks Lembitut hoidma. Andsime aru, et pingutus võib ta tervisele halba teha. Aga teisalt: kuidas saanuks talt võtta midagi sellist, millest ta elas, mida ta nii hirmsasti ise tahtis, milleks ta valmistus? Rio ajal toimunu oli nii värskelt meeles. Need klapid. Eeter. Mikrofon. Ehk paneb kõik see ta uuesti elama… Keeld löönuks teda veel valusamalt, olnuks palju hullem. Ma ei saanud seda teha.”
Saarna ei kahetse. „Tegin otsuse raske südamega, aga olen tänini veendunud, et see oli õige otsus. Vastasel juhul olnuks mul väga keeruline endale andestada. Ta tegi ära ja sai teada, et peab kosuma. Ta süda ja hing olid rahul.”
Eriline side Tänakuga
Oktoobris-novembris käis Kuuse toimetuses märksa harvemini kui seni, detsembris ei saanud enam üldse tulla. Kolleegid turgutasid teda igamoodi, näiteks puuviljakorvidega, ütleb Saarna naeratades.
„Nädal pärast Östersundi, ühel õhtul kell 23.30 ta helistas ja ütles: „Kuule, homme ma ei tule.” Olime nende aastate jooksul maast ja ilmast palju rääkinud. Ma tean, et ta ootas tervet seda talve väga. Aga see jäi meie viimaseks kõneks,” meenutab Ader. „Eks tal oli lõpus paremaid ja halvemaid päevi. Vahel pani nagu noor jumal, vahel oli väsinum. Aga ma teadsin ja tundsin pidevalt tema jäägitut usaldust. See oli mulle tohutu tunnustus. Selle najal paningi ise täiega, kui ta puhkust vajas.”
Kuuse kõige viimaseks tööks jäi kodus tehtud intervjuu Ott Tänakuga. „Pärast Tänaku liitumist M-Spordiga oli selge, et selle intervjuu teeb Lembitu. Siin polnud küsimus tema tahtes, vaid see oli kõigile ilmne. Jah, tervis polnud korras, aga intervjuu tegemist see kuidagi ei seganud. Tema kontakt Otiga oli eriline. Äärmiselt ilus, et Ott sai minna Lembitu koju,” tänab Saarna ralliässa.
„Mul oli veel aasta lõpus kõva usk, et Lembitu tuleb tagasi. Küll mitte uudisteankruna, aga osalisena ülekannetes ja suurprojektides. Aga aasta alguses võttis ta telefoni juba Heli. Näe, enam ei tulnud...”
