Kas Eesti riigijuhid on valmis maksma Rail Balticu lisakulud oma taskust kinni?
Valitsuse esindajad kiidavad, et Rail Balticu valmimisel on mõnedel tore olla, neile lisandub võimalusi. Aga välditakse neid, kel saab olema koledam kahanevate võimaluste tõttu. Õiglasem on ka kole jätta samadele isikutele, kes saavad toredat.
Rail Balticu senised põhjendused on olnud väga utoopilised. Millegipärast on valitsus ja tema teenistuses olevad isikud ning ka mõned eraettevõtjad raudselt veendunud, et kavandatav raudtee sünnitab peaaegu mittemillestki suured kauba ja reisijate hulgad.
Sellele lisaks ärritab kodanikke ehituskulu, mis on kasvanud varasemate suurte projektide teostamisel esialgsete magusalt madalate projektihindade järel oma kaks korda suuremaks.
Nii tasuvusutoopia teostumata jäämise kulud kui ähvardav projekti kavandatust kõrgem hind tuleb kinni maksta Rail Balticu puhul projekti halval korraldajal – Eesti riigil.
Suurte ohtude eiramine on omane olukorrale, kus otsustavatel isikutel on suured varjatud isiklikud huvid või hirmud, mis sunnivad salgama tegelikku olukorda. Tasuvuse tõestuseks toodud oodatavad vedude üle mõistuse arvud on omakorda olnud viljakaks pinnaseks arvukate vandenõuteooriate sünnile.
Läbi metsade kavandatava Rail Balticu projektis siiski tunnistatakse hilisemaks toimimiseks suure pideva dotatsiooni vajadust. Eesti riik ja kodanikkond maksustatakse täiendavate tuulde loobitavate maksudega, lisades niimoodi järjekordse piduri Eesti majanduse arengule. Vaesumise tõttu Eesti elu toppamajäämise üle rõõmustajate seas on kindlasti praegune Venemaa valitsus.
Siit ei lähtu vastuseis Rail Balticu kui transporditee vastu, vaid praeguse utoopiliselt kallilt ehitatava ja edaspidi kallilt käigushoitava variandi vastu.
Praeguseks tehtud trassivaliku tööd ei pea korstnasse lendama, vaid see maa võib jääda senisesse kasutusse reservis transpordimaana. Kui peaks tekkima majanduslik põhjendatus kas ülikiirraudtee, hüperloobi või mõne veelgi uudsema tuleviku transporditee rajamiseks, on sobilik suhteliselt vaba ruum selleks juba varutud.
Praeguse projekti puhul sarnaneb olukord üha rohkem kolmekümne aasta taguse ajaga, kui suurem osa mitteükskõikseid inimesi ei usaldanud tollase valitsuse tegevust.
Kui tollal oli tegemist autoritaarsuse loomuliku kahtlustamisega, siis praegu viitab see tõsisele demokraatia kriisile.
Selleni on viinud demokraatiaga kaasneda võivatest hädadest suurim – võimukandjate vastutamatus kodanikkonna ees. Võimukandjad meenutavad üha enam omavolitsevaid feodaalseid maksukogujaid, rahvast teenivate-esindavate tarkade juhtide ja ametnike asemel.
Võimu võõrandumine kodanikkonnast tuleb kiiresti peatada, rakendades praegusele esindusdemokraatiale kontroll- ja tagasisidestusmehhanisme, mille üheks heaks variandiks oleksid otsedemokraatia vahendid. Rail Balticu pealesurumisprotsess on üks selle vajaduse väga terav esiletooja.
Usalduse tagasivõitmiseks peavad valitsuse ja riigikogu liikmed võtma isiklikult endale sisulise majandusliku vastutuse – vastutama, et kahjud jäävad nende endi praegu lubatud piiridesse.
Samaväärse vastutuse peavad nad võtma ootamatute lisakulude täielikuks vältimiseks.
Kui iga-aastased riigieelarvet koormavad kulud (dotatsioonid ja tagasimakstavad laenud) ületavad praegustes lubadustes märgitud 10 miljoni euro suuruse piiri, peaksid projekti praegusel kujul toetanud valitsuse ja riigikogu liikmed oma isiklikust rahakotist kinni maksma selle lubatust suurema osa.
Koos nendega, kes tegelevad selle projekti õigustamisega „majanduslikult“ või propagandistlikult, kui ka nendega, kes on huvitatud projektdokumentatsiooni andmete varjamisest ärisaladuse või mingil muul kaalutlusel.
Et vältida tankistidena „eneseohverdust“, peaks see summa jääma kohustuslikult pärandatavaks kogu nende isikute pärijate ringile nii kauaks, kui Eesti kodanikkonnale tekitatud lubatust suurem kahju on hüvitatud. Ilma pangaprotsentideta, vaid inflatsiooni jagu korrigeeritavana.
Need riigijuhid ning projekti kaaskonnaga, kes on endi tööandjaid – Eesti kodanikkonda – petnud, peavad selles kandma ka isiklikku vastutust. Kuid ma tean, et seda võimaldavat seadust veel Eestis pole ning praegune valitsus ja riigikogu enamus ei ole mingil juhul valmis endale sellist õiglast karistust ette valmistama.
Siinkohal jäävad käsitlemata kaudsed kahjud, mis tehakse keskkonna hävitamisega, kohalikku loodus- ja sotsiaalset keskkonda kasutava ettevõtluse hävitamisega, seni tootmises kasutusel olnud põllu- ja metsamaa kadumisega. Need kui raskemini rahas mõõdetavad jääksid ikkagi solidaarselt kanda kõigile Eesti riigi alamatele.
Kui projekti õigustatakse valede näitajate levitamisega, on tegemist kriminaalse teoga. Rail Baltic, mille kaudu on põhiline ekspordiartikkel kodanikelt äravõetav raha, ei ole Eestile vajalik.
