Õigusprofessor Tõstamaa surmasõidu karistamisest: asi võis jääda tõendamise taha

Autojuhi joobe tõendamine ütluste põhjal võib jääda ka ränkade tagajärgedega õnnetuste puhul kohtus nõrgaks tõendiks, arvab TÜ õigusprofessor Jaan Ginter. 2014. aasta surmasõit Tõstamaal nõudis 14-aastase tüdruku elu, kuid karistuseks sai juht vaid viiekuulise šokivangituse ning aasta ja seitse kuud tingimisi vangistust.

Mitte alati ei too raske tagajärjega kuriteod kaasa rasket karistust. Jah, esmapilgul lööb Tõstamaa õnnetuse puhul hinge kinni, kui mõelda, et surmaga lõppenud õnnetus 14-aastase tütarlapsega toob kaasa vaid viiekuulise vangistuse. Kuid mängu tuleb terve rida detaile, mis on otsuse langetamise seisukohalt olulised.

Raske tõendada joovet

Tõenäoliselt võis see juht ka tõesti purjus olla. Kuid õiguslikult seisukohalt on suurim probleem see, milliste tõenditega mõõta joobeseisundit.

Tunnistajad ütlevad, et oli purjus, kuid mitteeksperdil on keeruline joobeastet puhtalt käitumise järgi täpselt hinnata. Iseasi oleks, kui keegi oskaks anda tunnistusi joodud koguse kohta, sellel oleks kohtus tugevam mõju.

Teine asi on õnnetuse puhul liikumisskeem. Kui tee oli kitsas, nähtavus halb ja vanaema liikus paremale teepoolele, hukkunud lapselaps jäi paremale, siis on kohtul ranget positsiooni võtta keeruline.

Jah, õnnetuskohalt lahkumine on eraldi süütegu, aga mitte kuritegu ja selle puhul võivad mängu tulla erinevad põhjused. Saab osutada šokiseisundile, mille puhul inimene käitub ebaratsionaalselt.

Kokkuleppemenetlus ilmselt võiski tulla mängu seetõttu, et prokuratuuril oli raske tõendada nii joobeseisundit kui ka juhi ohtlikku käitumist õnnetuse skeemi põhjal. Ja tõendite puudulikkus võimaldabki kaitsel sellele apelleerida.