Kõigi kolme meelest pole Keskerakonna ja Ühtse Venemaa koostööleppes midagi taunitavat, seda enam, et ka SDE-l on endal Sotsialistlikus Internatsionaalis vene sõsarpartei – Putinile lojaalne Õiglane Venemaa.

Hiljuti teatas Keskerakonna esimees, peaminister Jüri Ratas, et kõikidele välismaalastele ehk nn. hallipassimeestele, kes on enne 20.08.1991. aastat Eestis sündinud või Eestisse elama asunud tuleb anda kodakondsus ilma igasuguste eeltingimusteta ehk siis kohustuseta teha keele- ja põhiseaduseksamit. Kuigi Ratas keeldub seda nullvariandiks nimetamast, on tegemist sama ettepanekuga, millega Keskerakond tuli välja juba üheksakümnendate alguses. Keskerakond on teinud vastavaid ettepanekuid korduvalt. Viimati esitati sarnane eelnõu 2014. aastal.

Kodakondsus Georgi lindiga ringisõitjale?

Riigikogu infotunnis ei suutnud Ratas vastata küsimusele, miks ikka tahetakse jagada kodakondsust isikutele, kes ei ole hoolinud sellest, kes ei ole suvatsenud kahekümne viie aastaga eesti keelt selgeks õppida, kes sõidavad ringi Georgi lintidega ehitud autodega ja kelle lojaalsuses on põhjust tõsiselt kahelda. Seda enam, et nn pronksiöö näitas selgelt, et kodakondsuse ja lojaalsuse vahele võrdsusmärki ei saa tõmmata. Ratase väitel piisavat aga lojaalsuse tõestuseks vaid elamine siin ja maksude maksmine riigile. Selline lähenemine on enam kui naiivne.

Tegelikult on Ratase avaldus täpselt sihitud. Sellega püüdis ta lepitada Yana Toomi savisaarlaste leeri ja tõestada vene elektoraadile, et Keskerakond ei ole muutunud, et partei kõnnib endiselt Edgar Savisaare suurtes jalajälgedes ja on ainus, tõeline, siinsete venelaste eest võitleja. Avaldus tehti ja Keskerakond positsioneeriti rahvuse pinnalt liginevaid kohalike omavalitsuste valimisi silmas pidades. On ju Keskerakonna valijatest enam kui 80% venelased. Ilmselt ei peetud oluliseks asjaolu, et antud käik avas samas ka nende inimeste silmad, kes olid peale võimupööret jäänud uskuma, et Ratase juhtimisel on partei uuenenud ja muutunud.

Sotsiaaldemokraadid, kelle algatusel on kodakondsusseadust juba mitmel korral lahjendatud, vastasid siseminister Andres Anveldi suu läbi, et nendel nullkodakondsuse arutelu plaanis ei ole. Praegu olevat sellest rääkimine natuke vastutustundetu, sest rääkija mängib emotsioonidele.

Kuna sotsid on rahvastikuminister Urve Palo suu läbi juba varem täpselt sama ettepaneku teinud, anda Eesti kodakondsus tingimusteta kõikidele kodakondsust mitteomavatele hallipassimeestele, siis on vaid aja küsimus, kui sotsid leiavad selleks „õige aja“. Anveldi sõnul on SDE-l kavas arendada nn kodanikulepingute süsteem, „mis lihtsustab Eesti kodakondsuse saamist ka täisealistele Eesti elanikele, kes ei ole tänaseks veel Eesti keelt vajalikul määral omandanud“. Ta ei täpsustanud, kas see „leping“ laieneb lisaks hallipassimeestele ka hilisematele immigrantidele.

Jaak Allik on väitnud, et NSV Liidu kodanikel, kes pärast 1991. aastat kodakondsust ei saanud, olevat lausa õigustatud ootus selle saamiseks. Seega on sotside ja Keskerakonna eesmärk identne, sõltumata sellest, kas seda kutsutakse nullvariandiks või kodanikulepingute süsteemiks. Sotsid oskavad enda tegelikke eesmärke lihtsalt paremini varjata.

Isamaa 2:0 uus tähendus

Mis puutub IRL-i, siis teatas Margus Tsahkna, et niikaua kui nemad valitsuses on, sellist asja ei juhtu, kuid meenutades kava Isamaa 2.0, ehk kiirkorras kahe miljoni „eestlase“ tekitamist, siis ei ole ju sedagi võimalik ellu viia n.ö. loomuliku rahvastiku juurdekasvu, vaid ainult massiimmigratsiooni ja kodakondsuse vabajagamise teel. IRL-i senine käitumine koalitsioonis ei anna põhjust uskuda nende lubadust täita vasakkoalitsioonis rahvusriikluse kaitsja rolli. Pigem näitab see käegalöömist ja loobumist kõikidest varasematest põhimõtetest.

Kodakondsus ei ole mingi odav laadakaup, millele on igal ühel õigus. See on au ja privileeg, mis tuleb välja teenida ning mille saamiseks tuleb täita teatud tingimused. Ei ole vähimatki põhjust teha ühepoolset ja põhjendamatut vastutulekut kontingendile, kes on 25 aasta jooksul selgelt näidanud oma suhtumist kodakondsusesse, eesti keele õppimisse ja Eesti riiki, eriti kui meil pole aimugi, kui paljudel neil võivad ka Vene Föderatsiooni passid samaaegselt taskus olla.

Kodakondsuse jagamine 80 000-le sellisele isikule kujutab endast selgelt julgeolekuriski, sest sellega antakse neile sõnaõiguse kaasa rääkida meie riigielu kõige tähtsamates küsimustes, osaleda parlamendivalimistel, võib-olla tulevikus presidendivalimistel ja saada ka valituks. See annaks täiendava võimaluse nõuda vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamist. Ning ühel heal päeval me näeme, et Eesti riik ei ole ära võetud tankidega, vaid need otsused tegi parlament ja valitsus ise. Küllap läheks siis esimesena muutmisele põhiseaduse säte, mille kohaselt Eesti riik loodi säilitamaks eesti keelt, rahvust ja kultuuri.

Eesti kodakondsusseadus on juba täna üks leebemaid nii Euroopa kui maailma mastaabis. Selle edasise lahjendamise ja kodanikkonna muutmise katsed on kvalifitseeritavad põhiseaduse rikkumistena ja rahvusriiklust lammutavate sammudena. Nullvariant õõnestab ka Eesti õigusliku järjepidevuse printsiipi. Jälgides vasakkoalitsiooni senist tegevust ja eesmärke, võib aga selle kehtestamine tulla lauale juba varem kui oskame arvatagi. Selliste avantüüridega rahvuslike pingete tekitamine ühiskonnas teenib vaid meie omariikluse vastaste huve.