VIDEO: Siim Kallas: Päts väärib ausammast küll. Ja selle ausamba avamisele oleksin ma läinud ilma igasuguse poleemikata
Kallased võtavad oma perekonna reliikviad endaga kaasa igale poole, kus nad parajasti elavad. Näiteks Siim Kallase vanematele kuulunud mööbel ja maalid olid neil kaasas ka Brüsselis.
Ühel päeval kukkus üks vana ja väärikas pilt – Paldiski kirikut kujutanud akvarell – seinalt maha. Raam läks katki ja pilt tuli viia parandusse. Kristi Kallas: „Seisin parandustöökojas leti taga ja töötaja küsib: kas soovite, et raamime mõlemad pildid ära? Ma ei saanud aru, millest ta räägib. Mis mõttes mõlemad?!”
Selgus, et aastakümneid seinal rippunud pildi taga oli peidus teine pilt, endise riigivanema Konstantin Pätsi portreejoonistus. Siim Kallas: „Ma arvan, et mu ema oleks väga imestunud, kui ta loeks seda diskussiooni, kas Pätsile peaks ausamba püstitama või mitte. Nagu pildilugu näitab, oli Päts niivõrd Eesti Vabariigi sümbol, et inimesed hoidsid tema pildid salaja alles. Minu ema oli fundamentaalne nõukogude süsteemi vastane ja elas kogu aeg selles maailmas, et ühel hetkel tuleb vabariik tagasi. Seepärast olid ka kõik selle aja märgid tema jaoks väga olulised, Päts kui institutsioon sealhulgas.”
Kallased Pätsi pilti siiski raamida ei lasknud. Siim Kallas ütleb, et ta ei ole veendunud Pätsi fänn, aga on isiklikult toetanud Pätsile ausamba rajamist. Ta leiab, et Pätsi roll oli Eesti Vabariigi loomisel väga suur. „Ta väärib ausammast küll. Ja selle ausamba avamisele oleksin ma läinud ilma igasuguse poleemikata,” ütleb Siim Kallas. Johan Laidoneri ausammas on Viljandis olemas. „Aga Laidoner ja Päts tegutsesid ju ka poleemilistes 1930. aastate sündmustes koos. Tõsi, Päts oli vastuoluline isiksus. Ja eks kõikide poliitikute kohta leiab üht koma teist,” ütleb Kallas. „1934. aastal tegi Päts ränga vea, kui ta ei kaasanud vapse poliitikasse, vaid tegi riigipöörde. See oli suur poliitiline viga, et ta ei võtnud Artur Sirku valitsusse,” nendib Kallas ja meenutab, et on Pätsi juhtumist isiklikult õppust võtnud. See oli pärast 2003. aasta riigikogu valimisi. „Siis oli peaaegu sama seis: ma oleksin võinud peaministrina toonase koalitsiooniga jätkata – Reform, Kesk ja Rahvaliit. Aga Res Publica võitis valimised. Lähtusin just 1934. aasta küsimusest: kuna rahvas on andnud neile mandaadi, siis võtku vastutus.”
