RAAMATUBLOGI: Si**peaks ei sünnita, vaid saadakse
Ju see peab tänapäeval nii olema, et tuleb kasutada kõrgelennulisi ja rahvusvahelisi väljendeid. Kuidagi ei tahaks isikut, kes raamatus peategelasena figureerib, tituleerida psühhopaadiks, sest ta on tegelikult tavaline si**pea.
Olgu nende terminitega, kuidas on, Hvostov, nagu ta saatesõnas ütleb, tahtis leida vastust küsimustele: kustkohast tulevad psühhopaadid ja miks on Jumal inimkonda selliste olenditega nuhelnud.
Kusjuures esimesele küsimusele, tundub, on vastus olemas: si**peaks ei sünnita vaid saadakse. Ja juba varases nooruses, sest eks me kõik ole tulnud lapsepõlvest. Jah, si**päid kasvatatakse, kusjuures panuse annavad nii perekond kui ühiskond. Kusjuures si**päisus on progresseeruv protsess.
Miks Jumal meid sääraste olenditega nuhtleb? Siin tasuks ilmselt pöörduda teoloogide poole. Nemad oskavad elegantselt ja täpselt lahti seletada, et see, kui si**peal läheb kenasti, kuid armsad ja toredad inimesed noorelt hukkuvad – näiteks kukuvad si**pea tegevuse tagajärjel katuselt alla – ongi normaalne. See näitab, et Jumal armastab meid. Või midagi säärast.
Mis raamatusse puutub, siis ega esmalt saagi aru, mis toimub ja milleni see kõik välja viib. Irooniliselt ja groteskselt on pildikestena lahti kirjutatud ühe noore inimese kujunemislugu Nõukogude Eesti aastatel kuni ülikoolini välja.
Iga pilt on justkui eraldivõetav novell, kus kaaskodanikud ei käitu peategelase maailmapildi ja tõekspidamiste järgi ehk siis teevad talle liiga, et mitte öelda: panevad toime kuriteo. Kuritegu väärib karistust ehk kättemaksu.
Kõrvaltegelastena figureerib issanda loomaaed täies avaruses ja hiilguses nii, et autorile võib omistada tiitli: inimhingede insener.
Lugu kerib pildikeste kaupa aste-astmelt edasi ja jõuab suurde saali, kuhu on kogunenud siinse tuntuima nädalalehe Eesti Tilisanga toimetus koos punapäise omaniku ja teiste oluliste tegelastega. Nii keerlebki raamatu teine osa ses suures ruumis ja äärmiselt tõepäraselt, tuleb tunnistada. Kuna Hvostov palub prototüüpide otsimisele energiat mitte kulutada, siis jäägu nii.
Kolmas osa on lühike, kuid kümnekonnast lehest piisab, et raamat elegantselt ja aplombiga kenasti kokku võtta. Ja alles siis saad aru, kuivõrd tervik see teos on.
