Jah, aitäh, Peeter!

Akadeemik ja professor Peeter Tulviste on meie seast lahkunud. Sügav kaastunne Peetri perele ja lähedastele. Üks suur ja vaimselt nõudlik isamaaline mõtleja on läinud igavikuteele.

Peetrit tundvad inimesed jäävad mäletama tema muhedat, aga samas alati teravat huumorit, mis tabas täpselt märki ning pani kuulajad tihti mõtlema igavikulisematele teemadele.

Minu tee ristus Peetriga 2001. aasta presidendivalimiste ajal, kui me oma noortega tegime talle ettepaneku kandideerida Eesti presidendiks. Ta oli meie rektor, vahetu ja lähedal kõigile akadeemilistele noortele. Ta oli suurepärane kuulaja, kes ei vaadanud noortele akadeemiku kõrgustest alla, vaid suutis meid innustada ja suunata, jättes mulje, et kõik need suured ja maailmaparanduslikud ideed, mis ta meisse vaikselt süstis, ongi meie välja mõeldud. Vahel tundub, et me viimegi neid senimaani ellu.

Mind on saatnud üks omavaheline jutuajamine kuskil Eestimaa tolmusel kruusateel järjekordsele kohtumisele sõites. Arutlesime Peetriga selle üle, kuidas on eesti keel, kultuur ja rahvas nii ebasoodsates geopoliitilistes tingimustes siiski tuhandeid aastaid säilinud. Et me teeme teadust eesti keeles, salakeeles, mida oskab vaid miljon inimest kogu maailmas. Et meie rahvusriigi olemasolu on erand, fenomen, mis pigem kinnitab reeglit, mitte ei ole reegel. Mäletan selgelt, kuidas Peeter nentis, et ühtegi teaduslikku põhjendust eesti rahva, keele ja kultuuri säilimisel ei ole ta suutnud leida ja et seda ei olegi vaja väga pingsalt otsida. Sest me oleme ja me jääme.

Viimane kord kohtusin ma Peetriga Eesti Rahva Muuseumi avamisel. Istusin temaga riietehoius enne tema lahkumist ja ta oli väga õnnelik, et meie vaimupühamu lõpuks valmis sai. Et meie esimene sini-must-valge on hoitud.

Peeter, "Jah, aitäh!", nagu tavatsesid öelda.