Juhtkiri: diktaatorite ärevad kevadmängud
Mingi ühtse „kevade” nime alla, nagu oli näiteks araabia kevad, nimetatud suundumusi liigitada ei anna, tegu on liiga erinevate asjadega. Küll aga tasub araabia kevadet meenutada sellepärast, et see algas peaaegu kõigile täiesti ootamatult ja võttis veelgi ootamatumalt suure ulatuse. Kes julgeb kindlalt väita, et viimaste päevade sündmustest Venemaal, Valgevenes ja USA-s ei arene midagi suuremat?
Venemaa poliitilist süsteemi on ju viimasel ajal hinnatud pigem nii, nagu ütles Nina Hruštšova mõne aja eest Eesti Päevalehele antud intervjuus: Putin jääb, saame uue Brežnevi. Möödunud nädalavahetusel paljudes Venemaa linnades toimunud valitsusvastaste meeleavalduste põhjal ei saa muidugi öelda, et Putini võim lööb vankuma. Aga pärast 2011.–2013. aasta suurtele meeleavaldustele järgnenud vaikelu möödunud nädalavahetus ikkagi üllatas: selgus, et Putin polegi kõiki venemaalasi ära tinistanud või hirmutanud.
Samal ajal Valgevenes toimuvast võib ühel või teisel viisil saada Vene võimude edasise tegevuse katalüsaator. Nii nagu juhtus Ukraina Euromaidaniga. Lukašenka annab viimasel ajal segaseid signaale: paari kuu eest hakkas ta flirtima lääneriikidega, andes 80 riigi kodanikele piiratud viisavabaduse, aga sel laupäeval ajas ammunägemata jõhkrusega laiali Valgevene Rahvavabariigi – 1918. aastal välja kuulutatud ja alla aasta eksisteerinud iseseisva riigi – aastapäeva tähistajad. Lukašenka on segaduses ja hirmul. Ta tahaks vältida Valgevene teiseks Ukrainaks kujunemist, aga ei tea, kuidas seda saavutada.
Maailmapoliitikas on olukord ühtaegu palju segasem kui Ukraina kriisi alguses. USA-st sai Ukraina tõttu Venemaa suur vaenlane, kuid Obama asemel presidendiks saanud Trumpi on seal esialgu kujutatud pigem positiivse kangelasena. Ent kuidas on Trumpil võimalik täita Putini mõjusfääride ja diilide lootusi, kui FBI uurib Trumpi kampaaniatiimi võimalikku kokkumängu Vene kübersõdalastega ja ka muidu on ta startinud presidendina kehvasti?
Et olla valmis välis- ja kaitsepoliitilisteks ootamatusteks, on kastist-väljas-mõtlemist praegu vaja rohkem kui varem.
