Analüüs: tervishoiutöötajad loodavad streigihoiatusega jätkata võiduseeriat
"Me ei nõua endale hüvesid, see meie palk ei ole sel korral üldse nii suur teema," ütles Eesti arstide liidu peasekretär Katrin Rehemaa neljapäeval mulle umbes sel samal ajal, kui natuke maad eemal Toompeal hakkas valitsuskabineti istung, mille peateemaks oli järgmise nelja aasta riigieelarve strateegia.
Sellest dokumendist sõltub, kas 15. maist algab üle-Eestiline tervishoiutöötajate streik.
Tervishoiutöötajate liitudel on nõudmistega üldiselt hästi läinud. 2012. aasta sügisel 25 päeva kestnud arstide streigi järel said nad endale mitte ainult järgmiseks aastaks palka juurde, vaid ka veidi pikema kokkuleppe palgatõusuks. Eelmise aasta maikuus toimunud aktsiooni "Padjaga tööle" tagajärjel peatas tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski töölepinguseaduse muudatuse, mis puudutas justnimelt tervishoiutöötajate puhkeaja nõudeid. Töötüli sisuliselt pole, nagu võttis hästi kokku Postimehe ajakirjanik Hanneli Rudi.
Tervishoiutöötajate soov on see, et valitsuskoalitsioon suudaks leida lisaraha tervishoiule üldiselt. Nad räägivad 70-100 miljonist eurost, mis suudaks parandada arstiabi kättesaadavust. "Tänavu on tegelikust ravivajadusest katmata üle 70 miljoni euro ja rahastamata jääb rohkem kui 200 000 patsiendi ravi," seisis pressiteates, milles Eesti arstide liit teatas kavatsusest streikida. "Ravijärjekordadest tingitud hilinenud ravi tõttu on töövõimetushüvitiste kulud sel aastal viiendiku võrra kasvanud. Seega tekitab näiline kokkuhoid hoopis suuremaid kulusid."
Eesti patsientide liidu juhatuse liige Kaido Kolk kirjutas eilses Eesti Päevalehes, et Eesti tervishoid on jõudnud olukorda, kus "järjest suurenevad käärid raviraha võimaluste ja patsientide vajaduste vahel on loonud olukorra, kus tervishoiukorraldusega ei ole rahul enam ükski osapool". Katrin Rehemaa on temaga nõus. Kõigil on justkui halb olla. Küsimus on, kes suudab aga selle nimel reaalselt midagi ära teha.
Arstide liit korraldas juba sügisel hoiatusstreigi, mille põhjenduseks toodi see, et ravijärjekorrad on pikad, rahastamine kehv, eelarve viltu. "Ravijärjekordades ootab üle 180 000 inimese, sest haigekassa eelarve on teadlikult tehtud tegelikust ravivajadusest väiksem. Seetõttu on haiglates ravitud rohkem patsiente, kui plaan ette nägi," teatasid nad toona.
Ravijärjekorrad kõiguvad aasta-aastalt, kuid tõepoolest on ravijärjekorras sadu tuhandeid inimesi. Viimase nelja aasta esimese statistika (1. jaanuari seisuga) on järgmine:
See, et inimesed ootavad järjekorras, see on normaalne. Ravijärjekordadele on aga seatud teatud normid, millest üle minekut tuleb põhjendada - on selleks siis rahaline puudujääk, arstide vähesus või hoopis see, et patsiendi enda soovi tõttu antakse talle vastuvõtuaeg hilisemaks kuupäevaks. Arstide välja toodud 180 000 ootejärjekorras olevat inimest (sel aastal siis 168 000) on oluline number, kuid veelgi olulisem peaks olema see teine arv - ravijärjekord lubatud maksimumpikkuse piires ja selle trend. Nagu näha, see number kasvab, kuid tekitab ikkagi küsimuse, kas tõesti ei saa lausa 40% inimestest ettenähtud ajal arsti juurde.
Numbreid võib tuua aga üht või teistpidi – ka 2012. aastal tellis toonase peaministri Andrus Ansipi büroo maksu- ja tolliametilt uuringu arstide sissetulekute kohta, mis kirjeldas üksikute arstide ulmelisi sissetulekuid ja mille avalikustamine tekitas arstide hulgas tõsist pahameelt. Streik aga jäi kestma veel 23 päeva pärast seda ning lõppes ikkagi tervishoiutöötajate võiduga, sest palgatõus tuli.
See kõik näitab praegusele valitsusele, et tervishoiutöötajate liitudega, eriti Eesti arstide liiduga, ei tasu mängida. Nendel on olemas see, mida inglise keeles kutsutakse track-record'iks. Neil on ajalugu, neil on ette näidata saavutused, neil on kogemus sellistes valdkondades. Kui tervishoiutöötajate liit ütleb, et nad hakkavad streikima, siis ajalugu on näidanud, et nad seda ka teevad. Muidugi on avalikult streigiga ähvardamise puhul tegemist sõnumite saatmisega, kuid arstid on olnud seni järjepidevad, peavad sõna ja lepivad sellega, et aeg-ajalt võib taoliste aktsioonidega kaasneda rahva pahameel.
Valitsuskoalitsioonil võib olla seda silmas pidades veel eriti suur mure, mis saab juhul, kui arstid tõepoolest sõna pidama hakkavad sel suvel, kui Eestist saab Euroopa liidu eesistujamaa ning ohtratele väliskülalistele tuleb hakata kõige muu kõrval selgitama, miks siin streigitakse.
Eile valitsuskabinetis veel kokkuleppele ei jõutud. "Kui aprilli lõpuks selgust majas ei ole, on rong läinud," ütles Rehemaa viidates sellele, et tööseisakust tuleb kaks nädalat ette teatada. Kahe nädala pärast, 27. aprillil loodab valitsus eelarvestrateegia vastu võtta.
