RAAMATUBLOGI: Näe reaalsust, mitte seda, mida tahad
Oli kord anekdoot, kus naise armukesele peksa andnud mees selgitab: „Ega ma teda sellepärast tuuseldanud, et ta magas minu naise ja ämmaga, kuradi degustaator; ka mitte sellepärast, et ta ronis minu korterisse mööda vihmaveetoru, kuradi kaskadöör! Aga selle eest, et ta ütles: „Ma tulen veel kord siia tagasi!“ Kuradi unistaja!“
Ses raamatus pole unistaja mees, vaid naine, kes ei näe tegelikkust, vaid seda, mida tahab näha. Õigemini kuulda. Iga isase sõna tõlgendab ta lootusrikkalt – ahaa, minuga tahetakse abielluda.
Kogu möll toimub mõistagi Šoti mägismaal Lochdubhis, külapolitseinik Hamish Macbethi territooriumil. Too unistaja on suurest linnast tulnud kunstnik (tegelikult ei ole) ja mees, kellega ta abielluda tahab (mees loomulikult ei soovi uneski rõngastatud saada) on sama ameti viljeleja. Ühesõnaga, segadust kui palju.
Võiks arvata, et Lochdubh rahuneb maha, kui unistaja oma otsa leiab ja kõrgemat kraadi politseiametnikud on veendunud, et tegu oli enesetapuga. Tühjagi. Macbeth pole lihtsameelne, vaid hakkab mõrtsukat otsima.
Nagu ikka, laieneb lugu veelgi, kui mõrvatu õde Lochdubhi saabub ja Macbethi igavene armastatu Priscilla on kodus käimas ja üks õrnemast soost politseiametnik tuleb uurimisel silma peal hoidma. Ehk siis vaene Macbeth on ühel hetkel naistest ümbritsetud.
M.C. Beaton kirjeldab tavapäraselt tavalist külaelu, kus tavalised inimesed teevad tavalisi asju. Nagu Lochdubhile tavaks, kuulub tavaellu ka mõrv või paar.
