Kümme aastat hiljem. Eesti eripalgeline venekeelne elanikkond sai endale ühendava kriisi
2007. aasta aprillis pronkssõduri tõttu lahvatanud pinged muutsid Eesti venekeelsete elanike suhtumist iseendasse, poliitikasse, oma keelde ja kultuuri.
Tartu ülikoolis 2002.–2014. aastani korraldatud uuringud näitavad, et Eesti ühiskond on ka muus mõttes üha rohkem polariseerunud.
Sotsiaal-majanduslike ja poliitiliste küsimuste kõrval määrab heaolu Eestis ka see, kui hästi suudavad inimesed muutustega kaasas käia.
Küsimus, mille poolest on Eesti ühiskond kümme aastat pärast aprillirahutusi muutunud, muudab Tartu ülikooli professori ja Euroopa Parlamendi saadiku Marju Lauristini alguses tõredaks. „Ma ei pea päris õigeks, et sellest tehakse praegu peaaegu pidu,” arutleb ta. „Nagu midagi sellist, mida tasub pidevalt meenutada ja milleks valmistutakse. „Kuidas teie seda aastapäeva veedate? Kas tulete perega kokku, panete šampanja lauale või vastupidi, nutate koos või raputate rusikaid?””
Peale pidutsemise või kurvastamise on võimalik ka analüüsida aprillirahutuste mõju Eesti ühiskonnale: vaadata, kuidas on viimase kümne aasta jooksul muutunud Eesti ühiskond (ja venekeelsete elanike elu sealhulgas). Aprillis Tartu ülikooli kirjastuses avaldatud mahukas (koos lisadega 785 lehekülge) analüüs „Eesti ühiskond kiirenevas ajas” näitab üsna ilmekalt, kuidas 2007. aasta rahutused ning sellele järgnenud poliitiline ja ühiskondlik polariseerumine on mõjutanud vene emakeelega Eesti inimeste enesehinnangut, käitumisharjumusi ja suhtumist omaenda keelde ja kultuuri.
Tegemist on viis korda (2002, 2005, 2008, 2011 ja 2014) korraldatud esindusliku küsitlusega, milles uuriti Eesti elanike väärtushinnanguid, tarbimisharjumusi, poliitilisi eelistusi, aja- ja meediakasutust, kontakte teiste maadega, lõimumist ja kihistumist. Seega – mahukas andmekogu, mille tulemusi on kaheksateist autorit (eesotsas nelja toimetajaga) akadeemiliselt analüüsinud ja järeldused kirja pannud.
Aprillirahutusi on raamatus mainitud korduvalt ja selle sündmuse mõju Eesti ühiskonnale on üsna nähtav, kui vaadata, kuidas inimesed vastasid küsimustele 2002. ja 2005. aastal ja pärast aprillirahutusi 2008–2014. „See puudutas nii sotsiaal-majanduslikku olukorda kui ka hoiakuid,” selgitas üks raamatu toimetajaid, mitme peatüki autor või kaasautor Marju Lauristin.
Üks olulisi muudatusi puudutas näiteks kihistumist ja seda, kuidas inimesed end ühiskonnas tunnevad. „Kuni 2007. aastani kulges see eestlaste-venelaste seas enam-vähem paralleelselt,” selgitas Lauristin. Ent 2007. aastast algas väga tugev polariseerumine. Pärast majanduskriisi eestlaste enesehinnang taastus ja rohkem oli neid, kes asetasid end ühiskonnas nii-öelda keskmisele pulgale. Venekeelse elanikkonna asetumine nihkus keskmiselt kehvemale poole: üha suurem hulk arvas, et nad on ühiskonnas halvemas positsioonis.
Raamatus kirjutab Lauristin: „Subjektiivse kihistumise niisugune rahvuslikult eristunud pilt viitab tunnetusliku etnilise alamklassi kujunemise tendentsile, mida võib pidada ühiskonna stabiilsusele väga ohtlikuks, võimalikuks konfliktsuse allikaks.”
Kasulik kahele erakonnale
Aprillirahutused, nende mahasurumine, pronkssõduri teisaldamine ja sellele järgnenud olukord ühiskonnas oli mõne osapoole jaoks ka kasulik. Nädal aega tagasi kaitses Tallinna ülikoolis doktoritööd politoloogialektor Tõnis Saarts, kes uuris lõhede ja konfliktide mõju Balti riikide erakondade süsteemile. Nii Saarts kui ka Lauristin ütlevad otse, et aprillirahutuste tagajärjel tekkinud polariseerumist kasutasid enda kasuks ära Reformierakond ja Keskerakond.
Teine võitja oli Keskerakond, kes kinnistas enda valijateks venekeelsed inimesed ja just nimelt selle tõttu jäi aastateks valitsusest välja. Sellesse suhtub „Eesti ühiskond kiirenevas ajas” erakordselt kriitiliselt, sest muu hulgas ka Keskerakonna enda tegevus „soodustas noorema ja aktiivsema venekeelse elanikkonna hulgas võõrdumist ja pessimistlikke hoiakuid Eesti riigi suhtes”. Tegemist on taas Lauristini kirjutatud peatükiga. Nimetatud tõsiasi omakorda tegi karuteene valijatele, kelle poliitilistel vaadetel on sotsiaalne suunitlus (piltlikult öeldes nad leiavad, et riik peaks nõrgemaid rohkem aitama) ja kes pole Keskerakonna marginaliseerumise tõttu saanud oma vaateid valitsustes realiseerida.
„See, et venekeelne elanikkond on pronksiööst alates olnud väga lojaalselt ühe erakonna taga, näitab, et nad ei taju, et neil oleks teisi alternatiive,” nentis Saarts. „Pronksiöö pani väga selgelt paika, millised erakonnad kõnetasid venekeelset elanikkonda pigem kui objekte ja julgeolekuohtu ja millised kõnetasid neid pigem nagu subjekte ja Eesti ühiskonna täisväärtuslikku osa.”
Keele ja kultuuri väärtustamine
Just pärast aprillirahutusi hakkas venekeelne elanikkond oma etnilist identiteeti rohkem väärtustama. „Oli üks natuke kurb ja kuri nali, mis liikus venekeelses keskkonnas pärast neid päevi, et täname Eesti valitsust, et nad andsid Eestimaa venelastele ühise identiteedi, ühise rahvustunde,” meenutas Lauristin. Tema sõnutsi näitasid varem tehtud uuringud, et Eesti venekeelne elanikkond ei kujutanud endast ühtsete väärtuste ümber koondunud seltskonda.
Uuringuid korraldanud Tartu ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm (samuti üks raamatu toimetajaid ja mitme peatüki autor) meenutas 2011. aastal tehtud küsitlusi, kus vastajad nõustusid üsna varmalt väitega, et kriis oli üks mõjur, miks noorem venekeelne seltskond vaatab rohkem Eestist välja. „Teiselt poolt oldi nõus, et see [kriis] tugevdas venekeelse elanikkonna identiteeti ja ühtekuuluvust,” ütles ta. Ja nentis, et tegemist on vastuoluliste suundadega: ühelt poolt kosmopoliitne, teisalt vene keele ja kultuuriga seotud.
Lauristin võrdles olukorda eestlastega ja sellega, et praegu on Eesti venekeelsel elanikkonnal eestlastega samalaadne keelel ja kultuuril põhinev identiteeditunne. „See on väga palju pronksiööga seotud eestlaste hoiakute peegelduste vastupeegeldus,” kinnitas ta.
Liigume eri kiirusega
„Eesti ühiskond kiirenevas ajas” jõuab lõpuks kokkuvõtteni, et Eesti ühiskond on üha rohkem polariseerunud – mitte just eesti keelt ja vene keelt rääkivate inimeste vahel, vaid väga mitmes suunas. On neid, kes ei suuda või ei soovi ühiskonna üha kiirema arenguga kaasa joosta. Neile vastanduvad need, kes sooviksid ühiskonnas muutusi hoopiski kiirendada. Rääkimata veel polariseerumisest põlvkondades, sotsiaal-majanduslikes kihtides ja meediatarbimiste eelistustes.
Vihalemma sõnul ei ole eesti- ja venekeelse elanikkonna erinevad suunad seletatavad ainult aprillirahutustega. Kohe pärast rahutusi tuli majanduskriis, mis kõiki hoiakuid veelgi võimendas. Vihalemm otsis välja ka kohe pärast pronksiööd, 2007. aasta juulis tehtud küsitlused rahutuste põhjust kohta. Eestlased süüdistasid erinevat ajalootõlgendust, venelased valitsuse poliitikat, kuid ühes olid nad üksmeelel: asi ei olnud pronkssõduris, vaid juba toona kohmakalt korraldatud rahvussuhetes.
Seega ei saa Vihalemma sõnul öelda, et kui aprillirahutusi poleks olnud, elaksime täiesti teistsuguses Eestis. „Saame praegu laias laastus öelda, et pool venekeelsest elanikkonnast on pigem kosmopoliitse orientatsiooniga (mis hõlmab ka Eesti kui võimaluse üsna ratsionaalset hindamist) ja püüab rahulikult oma etnokultuurilist olemist poliitilise identideediga harmoniseerida,” arutles ta. „Ja kui teine pool on vähema keeleoskuse ja kodakondsuse mõttes vähem lõimunud, siis on võimalik, et [kui aprillirahutusi poleks toimunud] nende proportsioonid oleksid natukene teised.”