RAAMATUBLOGI: Üksindus ja armastus ehk Klaasvõtmeid niisama ei jagata
Kui üks krimiromaan võib olla südamlik ja nukker, siis just „Jahipenid“ seda on.
Ega Eesti lugeja tegelikult teagi – kui ei jõua just kogu maailma krimikirjandusega kursis olla – millised pärlid tema jaoks kättesaamatuks jäävad. Kummaline, et Jørn Lier Horst alles nüüd maakeelde jõudis, aga parem hilja, kui iial.
Klaasvõtmeid – Põhjamaade aasta parima krimka auhindu – ei jagata niisama. Henning Mankell on pärjatud, Peter Høeg tema „Preili Smilla lumetajuga“, mis pani aluse nordic noir’le, Karin Fossum, Jo Nesbø, Hakan Nesser, Karin Alvtegen, Arnauld Indridason, Roslund ja Hellström, Stieg Larsson, Matti Rönkä, Johan Theorin, Jussi Adler-Olsen, Leif G.W. Persson ning Horst. Kui oled säärases nimekirjas, ei saa looming olla kehv.
Tegelikult on „Jahipenid“ politseiuurija William Wistingi kaheksas saaga, ent raamat on ülesehituselt säärane, et tundub, nagu siit hakkakski kõik pihta.
Wistingit, kogenud ja suurepärast politseinikku, süüdistatakse tõendite võltsimises 17 aastat tagasi toimunud kriminaalasjas, kus mõrvati noor neidis. Süütõendid olla fabritseeritud, ja ongi. Wisting kõrvaldatakse töölt, teda ootab kohtuasi ja vanglakaristus, kui mees oma saatust suunata ei suuda.
Nagu alguses öeldud, on raamat täis nukrat üksildust, kuid samal ajal südamlikkust, mida kiirgavad need, kes võitlevad heade poolel.
Wisting on üksik – ta abikaasa läks viis aastat tagasi teise ilma ja uus suhe ei klapi – tema tütar, ajakirjanik, kes mängib kogu loos otsustavat rolli, on üksik. Wistingi isa on üksik, samuti mees, kes aastate eest mõrva eest süüdi mõisteti, veel üks tapetu… Justkui hall loor oleks laotunud üle Norra.
Ent, nagu elus ikka, on ka päikest. Wistingil on armastav tütar, isa ja armastusväärsed kolleegid, tütrel sõbrad… Kui igaüks annab killu endast, võib korda saata suuri asju.
Ah jaa… Samal ajal, kui Wisting töölt kõrvaldatakse ja ta hakkab aastatetagust juhtumit uurima, kaob veel üks noor neiu ja kell tiksub talle lõpuminuteid.
Horst – endine politseinik, muide – suudab kirjutada nii, et südamlikkus domineerib ning kui raamat läbi, jääb hinge nukker, kuid helge tunne. Headus ei ole ilmast kadunud.
