RAAMATUBLOGI: Ei olnud punases Eestis nii lihtne, et oled see või teine
Eesti krimikirjandus paisub tasapisi justkui pärmil. Kusjuures huvitaval kombel ei liigu kirjanikud tavapärast rada ega loo traditsioonilisi stoorisid – a la nordic noir või briti mugavuskrimka – vaid püüavad olla originaalsed. Ning see õnnestub.
Võiks arvata, et meil oli pool punast sajandit pausi, kuhu ei saaks ajaloolise krimiromaani tegevust paigutada (muinas- või keskaegse krimkaga pole ju probleemi), aga võta näpust.
Martin Kukk loob pildi kõige valusamast ajastust. On aasta 1954, Stalin läinud küll kõige kaduva teed, ent Nõukogude Eestis käib alles võitlus ehk kommunismi ehitamine. Ja selleks tuleb tagurlikust elemendist vabaneda – metsavennad hävitada, riigivastased vangi panna või uude usku pöörata.
Aeg-ajalt ristavad vaenupooled relvad. Tapa rajoonis Amblas toimub tulevahetus julgeolekutöötajate ja metsavendade vahel. Juhtunu tagamaid saadetakse uurima KGB nooremleitnant Endel Kroll.
Ja eks sa nüüd mõtle ja arutle, et mis värk on? Kas tõesti tehakse raamatus punapropagandat ja tembeldatakse metsavennad kurjategijateks?
Tegelikult on mõtlemisainet küllaga. Kas kogu metsavendlust saab vabadusvõitluseks tituleerida? Mitmed haaravad dialoogid üritavad dilemmat lahendada, kuid kõik ei ole nii lihtne.
„Kas usute tõesti, et meie lapsed hakkavad tänama Lenini õnneliku lapsepõlve eest, nagu seisab koolimajaesisel loosungil? Mõelge oma järelkasvule! Kas soovite neile praegust elu? Kolhoosist läbi sõitva rändkino või rändtsirkuse seansid ei aja enam isegi naerma. Üksnes näitemängu ja viinaga, mis kättesaadavaks tehakse, hinge sees ei hoia. Leiba on samuti vaja.“
„Te, bandiidid, oskate ilusaid sõnu suust välja pritsida,“ lausus lõpuks üks julguse kokku võtnud kolhoosnikutest. Metsavendade mainimine pani kogu saali järsku sumisema ning sõnavõtjal tuli hääletugevust juurde keerata. „Aga oma lastele ma ju kogu see aeg mõtlengi. Täna ütled sa, et haarame tukid. Homme vedeleb su laip siinsamas seina ääres ja mina olen ülehomme sinusuguse vabaduslugude kuulamise eest laagri poole teel. Huvitav, kes mu lapsi siis toidab? Maimukesed otsivad ja kaevavad bandede poolt poodidest röövitud ning piimakonkudesse pistetud söögipoolise üles? Või avavad veel alles jäänud võsavillemid soos neljanda kase all supiköögi orbudele?“
Keeruline raamat, mis vaeb üht perioodi Eesti ajaloos, kus kõik olid omad ja samaaegselt võõrad, vennad olid vaenlased ja vaenlased vennad.
