Äärmuslaste vähkkasvaja vajab keemiaravi ehk kui lapsi on lubatud rünnata

Sõnavabaduse säilitamiseks tuleb seaduse jõuga keelata laste ärakasutamine ka veebis.

Mul on Eesti pärast mure. Oleme siiani nautinud suurt eelist, et ühe inimese sõnal, meelsusest olenemata, on siin märksa suurem mõju kui enamikus teistes riikides. Vabalt vahetatavad ideed aitavad toimida demokraatia suurimal eelisel: me suudame tehtud vigu õgvendada. Neile, kel eeskujuks mõni 20. sajandi autokraatia, meeldiks seetõttu arusaadavalt oma vastaste suid kinni lüüa.

Räägin teile nüüd oma isikliku vastiku loo, mis pani mind esimest korda mõtlema, et äkki on minu ühiskondlikus elus kaasarääkimise hind liiga kõrge. Tegelikult on inimese rajalt mahavõtmine väga lihtne. Tuleb ainult leida võti.

Niisiis, internetis tegutseb igasuguseid kummalisi gruppe, kus inimesed saavad eri kõlakodades oma sisemisi veendumusi võimendada, olgu selleks kloorijoodikud või lame maa. Üks selliseid mõnitab kõiki, keda võib kahtlustada „tolerastias” (jätan grupi nime siin nimetamata, küll kaasamõtlejad ise üles leiavad).

Esmapilgul vaatab sealt vastu üsna sõbralik paroodia. Ei mingit vihakõnet, ainult parastavad „autahvlid” ja muidu ilkuv tekst. Nendel rippumist võiks isegi auasjaks pidada, seda enam et tahvliseltskond on soliidne – meie parimad mõtlejad. Terve iroonia käib inimloomuse juurde. Väga ohtlik oleks solvamisõigust kuidagi seaduslikult piirata. Muidu jõuame kergesti sama kaugele nagu Venemaa, kes mõistis hiljuti „usklike tunnete solvamises” süüdi kirikus Pokémone jahtinud blogija.

Ei halastatud isegi vastsündinule

Ent ühtäkki ilmusid samasse gruppi ajalehtede veebisaitidelt ja sotsiaalvõrgustikest varastatud pildid minu lastest. Need olid üles pandud inimestele parastamiseks ja mõnitamiseks. Jah, lapsed, kes ise pole ühelgi söögiga pirtsutamisest teravamal teemal sõna võtnud ja kui oleksidki, peaksid alaealistena ikkagi kaitstud olema. Ei halastatud isegi vastsündinule. Nüüd on nöökiv aasimine muutunud sulaselgeks ähvarduseks: me teame, et sul on lapsed, me teame, millised nad välja näevad, ja me hoiame neil silma peal. Täpselt nii käitub klassikaline koolikiusaja – ei pea sugugi lööma ega ähvardama, piisab, kui n-ö märk peale panna.